Ilmus: 1994
Stiilid: Drama
Hinne: 9/10
Kangelased - kellele neid tarvis on? Loomulikult on valitsusel hea oma soperdusi varjata mõne sellise tegemiste valguses ja tavainimesele on nende kordaminekud egotripp. Jagub meil aga jaksu selliseid ka muidu kuulda võtta? Meil on neid vaid niikauaks kuni nendesse on usku. Oleksime me suurem rahvas, kui meil oleks mõni selline veel alles? Kelle asi - alati saab ka teisiti. Venemaal on siin samamoodi. Domineerisid vaid keigaritest seltskonnategelased ja rahvalaulikutest "super"staarid. Buržuist oli saanud kulak. Nikita Mikhalkovi mängitud imetlusväärselt siiras ja heasüdamlik sõjasangar, fantastiliselt eheda tütretirtsu isa, on üks viimaseid omasuguseid. Tema ümbert leiab nüüd vaid tralli ja tragikoomikat. Nukralt melodramaatiline pajatus sellest kuipalju kangelast ühele riigile vaja läheb.
Ja siis kõik see sissepitkitud sotsiaalkriitika, mille rohkus hakkas isegi häirima filmi põhiliini vahetust ja voolamist. Külalise tagasitulek kodukohta ning tema ja koloneli ühise armastatu konflikt pajatas ka saatusest ja valikutest. Kumb armastab rohkem kodumaad, kas need kes korra eest minema saadeti või ise pakku pidid minema või tummalt kõike kogenud kohale jäänu? Pööning ja naisega tahtevastaselt nagistamine pani isegi mõtlema, kas kõik see vahvus ja ideaalisana olek ei ole kõigest kahepalgelisus ja kas nii imeline ei paista ka Putin tavavenelasele? Mitya valikud ja autojuht, kelle teeküsimised kõigi poolt pikalt saadeti, paistis sees olevat näitamaks, et venelased ei ole ühti nii tragid ja heatahtlikud kui siin nostalgiaretkes näidatud - kalkus ja sallimatus kõigi võõraste vastu jookseb sügavamalt. Kõik need külmad põhjahoovused panid päikesest rammestunud päeva väga vastakalt suhtuma.
Võtmesõnad:
Nikita Mikhalkov