laupäev, 11. juuli 2009

Sajatuse kunst


Lulu Rouge - Melankoli

Lahkamine: operatsioonilaual või arvustuses on samasugune tegevus - peale siseeluga tutvumist tuleb sul edasi anda hinnang vaatlusaluse kõbususe kohta. On see teistele ilmakodanikele kasulik eksemplar või tasub mädaga nakatumist kartes eemale hoiduda. Meditsiin ei oleks kuhugi arenenud, kui süsteemil poleks vaja olnud oma pisikesi mutrikesi tervena hoida, et püramiidid ja pilvelõhkujad ikka kerkiks ja nende hädine eksistents saaks ennast vabandatud ülikule mammona teenimisega. Arvustaja on samasugune ravitseja. Ja milline on hea ravitseja? See kes suudab haigusaluse tõved ära tabada. Mul oleks ka kindlasti lõbus skalpelliga vehkida ja kuulutada, et nüüd lõikasin kõhu lahti ja nüüd songin sisemuses aga kas selline info ütleb midagi haigusaluse hädade kohta?

Kaks asja peab tulevane maailmaparandaja ära hoomama. 1) Kõik on subjektiivne. Sinu asi pole lahmida, kas teos on enese meelest hea või mitte. See tööstus on teenindav ja alati tehakse mingi huvigrupi maitsele vastav toodang. Sinu asi on ära tabata, kas teos on aus või mitte. Kas lihtsalt kõhulahtisus või pohmell ja kõlbab teiste seas töötama või tuleks maailma eest ära peita mõnda katakombi, et saaks lõpuks see kohutav haigus maamunalt pühitud. Hea arvustaja asi pole teistele oma harjumusi peale suruda, ta peab hoomama teiste maitset. 2) Olgu sust kurat mingit kasu ka. Valus on lugeda pikki lohisevad lõike või halu-laastusegust teksti, mis mitte mingit infot edasi ei anna. Selline soolapuhuja ümbernurgajutt, kus kõik ilmselge nämmutatakse ja spoilitakse ära aga diagnoos jääb saamata. Ja siis saab mingi küündimatu oma saamatuse eest palka aga minu aega ja vaevanõudvatest maailmalahkamistest pole tulu mingisugust. Masendav.

Victoria Frances - Witch

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar