How to Make a Monster

Ilmus: 2001
Stiilid: Horror, Sci-Fi, Thriller
Hinne: 5/10

Mõned mängud elavad oma elu. Neis konserveerunud maagia on nii kange, et võib sind nädalateks halvata ja alistada oma tahtele. Selle vägi on nii võimas, et kogub enda ümber hordide viisi alamaid, kes on valmis oma eksistensi ohverdama, et mõjutada mõnd meelepärast astraalset sõjakollet.

Võta Doom või Quake ja kisu sealt mõni soerd välja inimesi rappima. Kultusstaatus oleks garanteeritud. Selleasemel valiti aga niru mängu(!) paari nädalaga(!) 3 inimese poolt(!) õudsaks disainimise ja helindusega(!) miljoni dollari(!) teenimisvõimalus. Kus siin see argimaagia ja salapära saab olla, kui kellegi võimeka poolt sigitatud salapärase tarbimiseseme asemel ise sitta ümber sorgid?

Võtmesõnad:
Creature Features
Stan Winston
Killer-Game
Monster

The Spirit

Ilmus: 2008
Stiilid: Action, Comedy, Fantasy, Thriller
Hinne: 3/10

Kae, mis soerd sünnitati! Kena võib ta ju välja näha aga hinge sel sees pole. Läks isasse. Naiselik vaist päästab kindlasti paljust välja aga paarilise leidmisel sest kasu ei ole. Ikka minnakse halvima võimaliku - libekeelse mühaka õnge ja idüllilise pereelu asemel leitakse ennast üksikemana või koduvägivalla küüsist. Sest need suure jutuga ja sügelevate sõrmenukkidega segaseks juua armastavad närakad ei ole loodetud alfa-isased. Nende geenivaramust tarmukust, mõõdukust ega nupukust ei leia. Sellise sandi saatusega bimbodest ja keigaritest antud teos meil  pajatab.

Frank Miller sai, Sin City võtteplatsil, Robert Rodrigueze sabas jõlkudes aimu, kuidas filme vormitakse aga millise sisuga see täita jäi tal tabamatta. Patustada suudetakse pea kõigega, milles vähegi on võimalik eksida: originaalloomingu värvikale ja sümpaatsele õhustikule truuks ei jäädud ning sisu ega tegelasi ei suudeta vaatajale kordaminevaks luua. Mida sa vaatad filmi, kus terve teose vältel lasevad surematud pool-jumalused üksteist kordamööda taguda, tulistada ning torkida aga midagi ei juhtu. Näitaks no verd ja soolkaidgi? Aga ei. Nii ei tehta superkangelase-filmi!

Kõigi enim-armastatud sangarite pajatustesse on sisse pitkitud enese leidmine. Spidermani võrgupritsete taga on teismelise seksuaalne eneseavastus, Hulki heitumine ja lammutused on tuletatud arutu viinatarbimisega hakkamasaamisest ja X-Meni uute mutandude leidmine ning tagakiusamise vastane võitlus on vormitud kapist väljatulnud homode ühiskonnas hakkamasaamise järgi. Neis saab tegelaste uue minaga hakkamasaamisel samastuda. Kui aga lahmid sotsiaalkriitikaga niisama tühja ja loo lõpuks sellest mingeid järeldusi sisse ei pane siis oled sita teose valmis saanud.

Võtmesõnad:
Frank Miller
Samuel L. Jackson
Scarlett Johansson
Comic
Masked
Superhero
Immortal
Nazi
Negro

Bliss - No One Built This Moment

Ilmus: 2009
Stiilid: Ambient, Folk, IDM
Hinne: 4/5

Bliss nime on aja jooksul võtnud mitmed muusikud. Mulle on neist korda läinud vaid antud Taani Etno/Electronic grupp. Esimest korda jäid nad kõrvu eksootilisema downtempo pärliga Song for Olabi. Siiski on valdav osa nende loomingust Euroopa Elektroonikale omaselt karge ja melanhoolne. Kui enamus huvipakkuvaid artiste uute albumitega pidevalt eksperimenteerib ja ajab väljakujunenud maitse võõra kompositsiooniga ümberharjumisega pidevalt kuklakarvad püsti, on Bliss suutnud juba neljandat albumit järjest püsida mõnusalt oodatud tasemel ja helides. Võibolla liigagi hästi - siit albumilt ei oska ma küll mingeid jõujooni välja tuua. Tavaliselt meeldib paar lugu teistest ikka rohkem. Bliss'i ja varemarvustatud Lulu Rouge'i seob ühine record label.

Jersey Girl

Ilmus: 2004
Stiilid: Comedy, Drama, Romance
Hinne: 10/10

The Cure - High

Kõige narrim asi, mida annab teha on huvide ja sümpaatia analüüsimine. On's tõesti vaja teada, et tegelikult ei ole vastassoo isendite näojoontes ja kehavormides midagi erakordselt imelist. See mida vaim ülistab ja vormib seksikuseks ning mojoks on tegelikult väliste näitude põhjal isendi tervise ja järglaste soetamise suutlikuse kompimine. Tarkust ja andekust ei eksisteerigi - see on kõigest ca. kolmeaastane tsükkel aju ümberpartitsioneerimisel uute formaatide talletaiseks ja mõjutamiseks. Nii minetaks see kõik ju meie jaoks oma tähtsuse. Vaimuolendile on need eksistentsi lätted vastuvõtmatud. Meie vajame enda ümber kõike seda suurt ja kirjut keskkonda, et olla suutelised oma tegemised edukalt lõpule viia. Kõik ei saa ju olla ainult 0 ja 1. Must ja valge. Kahest toonist kokkuprogrammeeritud töökeskkond mingite hoomamatute svääride olendite asjaajamiseks.

Loominguga on samamoodi. Sa oled see mida tarbid. Klassikaliste suurteoste nautijad on tolle aja ülikutele sarnased kõrgid snoobid; rocki kuulajas elab edasi ambitsioonitu ja lihtsameelne talupoeg, kellele meeldib nende raskete helide kütkes kahe jalaga kindlalt maa peal püsida; elektroonikat kuulatakse käsitöölise kombel selleks, et reaalsusest irduda ning unustada kõik maised suurejoonelised läbikukkumised; Popi ja Rapi kuulab keigarlik linnaelanik, kel on vaja kõige moesolevaga meeleheitlikult kursis püsida, et jumalapärast keegi ta maitsetust ja lollust tähele ei paneks. Aga milleks lummust purustada? Kui siiamaani pole suvatsenud endale selgeks teha milline vari sabas tolkneb siis blokeerib mõistus ka edaspidi edukalt kõik enesekriitilise info. Nii on teise maitse siunamine on üks suuremaid idiootsusi. Siis kui sünnid sama ema üsast ja kannad enda ümber sama tee läbi teinud räsitud nahka, saad teada miks teisele antud asjad just niipalju korda lähevad. Aga ikka on vaja mõnel lollil teise hinnangu kallal nämmutada.

Emadepäeva puhul näidati õhtul ühest meie kodumaisest telekanalist ülistust kõikjalt vastuluusivale maskuliinse ühiskonna kalgile ja kõikehävitavale vaimule ja teisest teost fimi algul kõngenud ema perekonna edasistest tegemistest. Ütle nüüd milline kavakoostaja väntas lihtsalt midagi paari kuu tagust kordusse ja kel on kerasid teha vaatajale ninanipsu ja näidata tõesti nupukat konteksti? Telekanalid võiks oma ankrurolli eetriorjade vormimisel natukenegi tõsiselt võtta. Selleasemel, et lõpmatult läbi käiata keskpärast solki ja vormida purulolli ühiskonda võiks näidata üles natukenegi nutikust, et meelidada ka eetrist irdunud kodanik tagasi püsitarbijaks. Miks näidata põnnile loomapiinamise põhitõdesid kui võiks hoopis joosta midagi kena ja õpetlikku, kus maailm pole ilus paik aga on väärt selle nimel võitlemist. Või kella kolmest lekkima hakkava Hispaania solgivoos naispere leotamise asemel hoopis näha kuidas olla korralik Soccer mom.

Muidu jääb keskmine Eestlane Ben Afflecki taoliseks, vaid värdjaid poliitikuid või muid hädiseid pintsaklipslasi mängida suutvaks, puiseks tölliks (kuigi siin filmis on lavastajahärra suutnud talle mingil imekombel rohkem elu sisse puhuda). Siis ei saagi (siin nii nummilt) Liv Tylerilt keppi. Ja kõik kooliüritused jääks surmigavaks ja andetuteks. Ning superstaarid, nagu Fresh Prince, ei tunnistagi kunagi et ta on oma karjääri rajanud vaid välimusele - kupli all nagu suuremat midagi ei olegi ja et ta hiljutine robotifilm imes. Siis mulle vaadates ei jõuaksgi kohale, millise gamma järgi rajaneb mu filmimaitse.

Võtmesõnad:
Kevin Smith
Ben Affleck
Liv Tyler
George Carlin
Unsuccessful
Man & Baby

Det sjunde inseglet [The Seventh Seal]

Ilmus: 1957
Stiilid: Drama, Fantasy
Hinne: 6/10

Masside vaateid vormivad pisikesed valitsevad huvigrupid (kristlased) on jätnud Surmast väga väära mulje. Sajandid peedistustööd ignorantse enesekeskse loll-indiviidi vormimist on kandnud vilja. Nüüd arvavad kõik, et Surm on mingi kole ja võimas vägi, mida on vaja sinu maamunalt minema pühkimiseks. Ega eksistents pole poliitika, et see vajaks nii keerulist ametiposti. Suremine on väga lihtne. Hoia mõnda tiba liiga kaua vee all või torgid veidikene valest kohast ja oledki maailma valitseja. Küsimus pole, kas surid mingi kõgema eesmärgi nimel vaid selles kas enne seda täitsid oma eluülesande ikka ära. Eksistentsi mudel - (arvuti)mäng näitab ju kõik väga selgelt ära. Sa jääd oma praegust elu (paraleelreaalsustes) kordama seni kuni oled selgeks saanud kuidas levelit läbi teha ja jõuda järgmisesse seninägematusse maailma midagi keerulisemat korda saatma. Ega masinaid ju ei loodud, et piisavalt palju inimesi õnnestustes eest ära kõngeks vaid ikka selleks, et see aitaks ilusti järgmisesse kohta jõuda. Hingevedaja pole kohutav vaenlane vaid su semu ja abiline.

Ja see film ei saanud sellise hinde sellepärast, et ta oleks mu maailmavaadetega kuidagi vastuollu läinud - see kõik on ju paljude selliste kohtade jupikestest kokku tuletatud. Mõistufilmina ma lihtsalt ei leidnud siit ühtegi uut ideekübet, mida kõrvataha panna või muidu nautida. Ja lihtsalt teosena on see ka kohutavalt rohmakas: enamus esitusi oli teatraalselt puine, lool ja malemängul puudus õige areng - miks korraga ja lõpuni ei mängitud ning lõpuks kelle peale, Surma nägemisel polnud peategelane ise mingitpidi ohus... Surmaga mängimise idee on muidugi hea aga siin ei ole selle potensiaali ju mingitpidi ära kasutatud - susati lihtsalt kujundina sisse. Ma ootasin sellelt malemängult suurt ja sügavamõttelist dialoogi eksistentsi üle (ja põhilugu malendite liikuimise taktis) aga jutt oli mänguritele tavaline "mis nuppu nüüd liigutad". Ei ole ju top 100 vääriline parim eksistentsi lahkav film. Keegi suvatseb mu kimbatuse ära surmata ja seletada mis peen mäng mul tabamatta jäi?

Võtmesõnad:
Medieval
Knight
Homecoming
Plague
Witch Hunt
Death
Greater Game