Igal ilmajaol on omad kahjurid. Jäänukid valitsejate vangerdustest. Sihita slumm. Kust aga jookseb see piir, mis muudab nakkusi külvava parasiidi sümbioosi oluliseks osaks? Suured rahvad teavad vastuseid ja on alati ulatanud oma abikäe. Ei saa ju lasta viljakal pinnal golfiväljakuna raisku minna. Näe, vaimust vaesemad - vastupanu ei osuta. Põletavad kenasti oma puuslikud ära ja võtavad tähtsama usu omaks. Järgmises osas on oodata arenguvõimetute küüditamisele ja massihävitusele keskendumist. Praegu kõik. Emalaevast lahkumisest on möödas 18 aastat. Putukad pole kuhugi arenenud.
Hurmast, Surmast - kahest kihust, mis hoiavad selle maailma töös, on see film. Mõlemad on omavahel tihedalt kokku põimunud. Jada niite, mis on ennast sinu ümber mähkinud ja terve oma elu kerid sa neist meelepäraseid kerra ning harutad vihatuid puntrast lahti. Seda ülesannet sümboliseeribki hauakaevuri surnute surmamine. Juhtida kursilt eksinud tegemisi ja inimesi tagasi täitma sinu jaoks ainuõige maailmapildi teket.
Ja maailm ongi täpselt selline, nagu sa ette kujutad - see on kõige kohutavam ja lohutavam tõsiasi, mis jääb tabada. Lased sa ennast häirida oma kehamassist, väljendusviisist või seksuaalhälvetest siis terve elu ongi üks sügisvihmases sopas vantsimine aga kui sul on kindel usk, et kõik ongi hetkel nii nagu peab ja mõned tegemised vaja veel lihtsalt valmis saada, siis su elu möödub nagu liblikal suvisel aasal.
Aga kui sa oled kogu oma eksistensi suunanud kellegi teise moodi käitumisse, siis ühel hetkel sa ei panegi enam tähele, et kunagi olid sa keegi teine ja alles siis, kui argisusega katkevad kõik sidemed, saad sa teada, kas sa olid oma ülesande täitmisel meister või kõigest hädine abiline.
Lapse mured on oluline mõõdupuu elu hindamisel. Nendel veel pole hingetalitus muutunud kalgiks kalkuleerimiseks. Suudavad mängeldes ära tabada elus tähtsad asjad: nad ei mürgita ennast kasutu viha hinge kogumisega, hoiavad päeva rõõmsameelsusega väärtusliku ning huvid vaheldusrikaste tegevustega teravad. Aga on asju, mida see sirguv eos veel ära ei hooma, mis nõuab vanematelt suurt hoolt ja ettevaatust, hoidmaks maimud eemal neist "lastearmastajate" hälvetest. Kujuta, kui mõne sellisega kokku sattumisel jääks neile sellest veel meeldiv mälestus! Laps ju ei mõista veel väärt kunsti eest võidelda. Kui sa ise ei suuda südantläikimaajavalt lääget janti tarbida, miks sa põnni sellega peedistad? Vast on õigem neile näidata süngemaid lastefilme - toitab kujutlusvõimet ja saab ka tulevikuks karastust. Muidu jäävadki uskuma, et hea, halb, pop ja klassika ongi olemas sellisel kujul kui suurkorporatsioon seda sulle kõrist alla surub.
Kuningas. Hoiad sa eemal kõik kurbuse? Ole hea kuningas. Kogu aja.
Ära usu trailerit. Ei tule (sealnähtud) võimsaid seiklusi ega lõbusat mürglit (nagu raamatus). See on Spike Jonze'i film. Lummavekstravakantsus. Ninnu-nännu pliu-pläu peal üles kasvanu ei oleks suutnud sellise kunstilise teostusega hakkama saada. Ja hoolika rollivalikuga, mil krooniks Max, Soprano kollina ning Lauren Ambrose seksikas tämber. Veider ja veetlev - nii nagu ainult tema suudab. Jah, kõigil ei õnnestu sellega samastuda. Ei suuda nad hoomata, et igal lapsel ei olnud oma kampa. Sealset ringirahmeldamist ja vaid lõbutsemisest hoolimist. Mõnel oli ainult üks kaaslane - üksindus. Aga äraaetud hinged leievad tihti selle kõige imelisema maailma. Kus ei ole kunagi igav ja kõik on nende valitseda. Need, kes suudavad ka suurena oma lapsemeelsuse säilitada.
Aga kuningas seilas tagasi ja jättis kõik sisemised deemonid valitsuseta ning mõttemaailma hävinema.
Kõige narrim asi, mida annab teha on huvide ja sümpaatia analüüsimine. On's tõesti vaja teada, et tegelikult ei ole vastassoo isendite näojoontes ja kehavormides midagi erakordselt imelist. See mida vaim ülistab ja vormib seksikuseks ning mojoks on tegelikult väliste näitude põhjal isendi tervise ja järglaste soetamise suutlikuse kompimine. Tarkust ja andekust ei eksisteerigi - see on kõigest ca. kolmeaastane tsükkel aju ümberpartitsioneerimisel uute formaatide talletaiseks ja mõjutamiseks. Nii minetaks see kõik ju meie jaoks oma tähtsuse. Vaimuolendile on need eksistentsi lätted vastuvõtmatud. Meie vajame enda ümber kõike seda suurt ja kirjut keskkonda, et olla suutelised oma tegemised edukalt lõpule viia. Kõik ei saa ju olla ainult 0 ja 1. Must ja valge. Kahest toonist kokkuprogrammeeritud töökeskkond mingite hoomamatute svääride olendite asjaajamiseks.
Loominguga on samamoodi. Sa oled see mida tarbid. Klassikaliste suurteoste nautijad on tolle aja ülikutele sarnased kõrgid snoobid; rocki kuulajas elab edasi ambitsioonitu ja lihtsameelne talupoeg, kellele meeldib nende raskete helide kütkes kahe jalaga kindlalt maa peal püsida; elektroonikat kuulatakse käsitöölise kombel selleks, et reaalsusest irduda ning unustada kõik maised suurejoonelised läbikukkumised; Popi ja Rapi kuulab keigarlik linnaelanik, kel on vaja kõige moesolevaga meeleheitlikult kursis püsida, et jumalapärast keegi ta maitsetust ja lollust tähele ei paneks. Aga milleks lummust purustada? Kui siiamaani pole suvatsenud endale selgeks teha milline vari sabas tolkneb siis blokeerib mõistus ka edaspidi edukalt kõik enesekriitilise info. Nii on teise maitse siunamine on üks suuremaid idiootsusi. Siis kui sünnid sama ema üsast ja kannad enda ümber sama tee läbi teinud räsitud nahka, saad teada miks teisele antud asjad just niipalju korda lähevad. Aga ikka on vaja mõnel lollil teise hinnangu kallal nämmutada.
Muidu jääb keskmine Eestlane Ben Afflecki taoliseks, vaid värdjaid poliitikuid või muid hädiseid pintsaklipslasi mängida suutvaks, puiseks tölliks (kuigi siin filmis on lavastajahärra suutnud talle mingil imekombel rohkem elu sisse puhuda). Siis ei saagi (siin nii nummilt) Liv Tylerilt keppi. Ja kõik kooliüritused jääks surmigavaks ja andetuteks. Ning superstaarid, nagu Fresh Prince, ei tunnistagi kunagi et ta on oma karjääri rajanud vaid välimusele - kupli all nagu suuremat midagi ei olegi ja et ta hiljutine robotifilm imes. Siis mulle vaadates ei jõuaksgi kohale, millise gamma järgi rajaneb mu filmimaitse.
kõik on asendatav ja miski ei muutu. ons see ... põrgu täius ... kaunim nukrus … elu(,) elu ... hirmsaim pole kogu püüdluste tühisus vaid see, et me kehtestame ka oma loodule neidsamu praagiks oleku reegleid. kuidas on olla elus praak elule? Deckeri droidiks oleku teooria filmist ei avaldu. ta oli pusserdav jaurats kes jäi lähirünnakus vastasele alati alla. kõik tehisolekud olid kalgilt passiivsed ja kindla pühendumusega. nagu origami-ment. mis vihjab, et troidide pähe kõrvaldati ka ebatõhusaid inimtöölisi, kui ta poleks suutnud näiteks suurema ohu pähe petetud pandet lihtdroide ära hävitada. kõik on asendatav ja miski ei muutu.
Igal paigal on oma hing. Ühisteadvus. Soovide ja lootuste kogum, mis juhib maailma kulgu. Vääramatu vägi, mis koogivormina vorbib samu tobedusi üha uuesti ja uuesti. On kaks teost, mis defineerivad ära kogu selle muganduse Juudi jumalusest ja tema teod maa peal - Jerome Bixby jutt "It's a Good Life" ja Gregory Widen'i film "The Prophecy". Nende kaudu saab selgeks miks meie ümber ei toimu miski eriti loogilselt ja väärtuste asemel soosib saatus lollusi. Miks meile niipalju meeldib kapriisidega uhkustada ja sõda mängida. Lastes väetima meelega isikutel palvetada selle väevõimuga sissetoodud jumaluse poole saame me rahva vaimu valitsema hälbega põngerja.
Study your math, kids. Key to the Universe!
Inglid aga armastavad neid juhtivat juntsut. Isegi niipalju, et maa peal tema tahet täites kaldutakse tihti kõrvale neile antud ülesandest jagamaks oma armastust mõne temataolistega. Aga veelgi rohkem meeldib neile enesetapja. Sest selline on ainus kellele ingel ei pea kuuletuma ja saab ta hinge allutada oma tahtele. Kõigil peab ju lõbus olema. Nii on peainglile antud ülesanne jumal jälle kord maa peale materialiseerida türannina veresaunu nautima. Kurat, kes meid nüüd selle sõgeduse eest kaitseb?
Gregory Widen is mind behind The Prophecy & Highlander.
Vana vene kosmonaut vestab heldimusega kuidas projekti jaoks valiti välja vahvad seltsimehed ja tuli lõbusaid lojuseid testide vältel väntsutada. Kusagil läheduses klõbistab kommunistliku masinavärgi monstrum aga siinsed tegelased seda tähele ei paista panevat. Oldi õnnelikud, et saadi oma tegemised suunata suure asja hüvanguks.
Nostalgiliselt alanud heietus muutus poole pealt morbiidse(ma)ks, kui võimud püüavad eksperimendi jälgi kinni mätsida. Kokku on põimitud propakandistlik mälestusmaterjal, luureorganite jälitus- ja töömaterjal, tagasivaatav ajakirjanduslik uurimus ning intervjuud osalenutega. Kena ja köitev alternatiivajalugu.
Lähedaste pulmad on ühed depressiivsed üritused. Kui pruut osutub hinge väljanärivaks mõrraks, siis on vaesest peiust kahju. Ja endast. Sellistel on kombeks paar korda aastas külas käia. Kui tavaliseks halliks hiirekeseks, siis kirud endamisi, et miks just meie suguvõsa peab kõik keskpärased ära korjama. Aga kui ta on ilus, tark ja seksikas, siis on masendav, et selline väärt eksemplar silme all käest ära võetakse. Igatpidi jura.
Mustlased on ka kahtlased. Siis kui ma veel Viljandi vahet sõitsin, tuli sealt vahetevahel üks selline perekond peale. Trügiti kiirelt piletisaba vahelt läbi tahapoole istuma. Vahel oli bussijuhil tükk tegu, et piletiraha kätte saada. Vassimine on neil veres. Kõik suudetakse poolmuidu välja kaubelda või ära näpata nii et silm ka ei pilgu.
Aga film on helde. Tragim kui misiganes nõuka-aegne komöödia. Ja mustlased on siin paganama sümpaatsed. Kuigi keegi siit pole varasemalt kusagil mänginud on kõik rollid igati loomulikud. Kaameratöö on mänglev ja sisu sujub ladusalt. Kaalusin kas panna hindeks 9 või 10. Ega millegi üle viriseda ei olegi. Nautisin filmi täiel rinnal. Lihtsalt mäletan, et kui aastaid tagasi seda esimest korda nägin siis sai ka KÕVASTI kõkutatud. Seekord mitte. Ei usu, et keegi filmi muutnud oleks - ju on asi minus.
Kuidas loomingut hinnata? Kui oled juba tükk aega omale meelepärast meedia alamliiki tarbinud siis ei teki erilist probleemi asjast oma hinnang anda. Aga kogetu mingisse numbrilisse vahemikku suruda on vahel üsna keeruline. Olles numbrite suskamisega kümnepalliskaalal üsna kimpus, vaagisin veidikene asja üle ja tulin lagedale järgneva süsteemiga.
Sümpaatne teos saab punkte skaalal 6-10 ja pigem häirimise korral 1-5. Kui see oli parem kui enamus analooge siis saab ta halvemas 4-5 või paremas skaalas 8-9 punkti. Kui teos on üsna kehvake omataoliste sees siis on talle anda 2-3/6-7. Ja kui kogetut täiel rinnal nautisin siis saab 10 punkti ning igati häiriv väärib vaid 1 punkti. Pole just raketiteadus aga asjad ongi lihtsad ja selged kui sa need endale lahti harutad.
Loomulikult tuleb arvestada, et ei saa igat filmi Citizen Kaneiga võrrelda ja muusikat kõrvutada Mozartiga (loe: arusaamaga antud stiili "suursaavutustest"). Hindamisel tuleks aluseks võtta ikka antud seeria või looja teised tooteid ja kaaluda loomingu väärtust sellega. Niiet pole ime kui otse videolevisse paisatud poolhädised ideevälgatused saavad mult parema hinde kui suured staaririkkad ja eriefekte pungil Hollywoodi hingetud paatosed. Aus film on rohkem väärt kui hea film.
Äärelinna elanikes hakkab närima kahtlus, et lähedalasuvas iidses majas elutsevad veidrad asukad tegelevad hämarate asjadega. Asutakse omal käel tõde päevavalgele kühveldama. Terve teose vältel käib (tänavat mööda) vilges ringisebimine ja lõppeb kõik suure pauguga - pure 80's! IMDb stiilimääratlustega ma päri ei ole. Kui sa siit õõva jääd ootama, siis lörtsid asjata lõpphinnet. Paneksin selle pigem põnevike sekka. Totrused jäävad mõnusalt maitsekateks ja isegi parajalt põnnisõbralik. Vaid lõpp vandus alla. Senise nupukuse asemele otsustati otsade kokkutõmbamiseks valida tavaline filmiklišee. Oleks 5 minutit varem ära lõpetatud, saaks hindeks 10.
5 cd box set compiled by Frode Heieren as a testament of his love for his girlfriend Mimi and music.
All artists were asked to contribute unreleased tracks free of charge to this box set.
The box set was given to Mimi at Rust, Copenhagen on 08.12.12 with only Frode, Mimi and Peter Hook of New Order present.
Limited to 125 hand numbered copies in four different editions:
1) #001-100: Limited edition: 100 copies.
2) #101-110: Danish edition : 10 copies : includes a bonus Danish cdr.
3) #111-120: Norwegian edition: 10 copies : includes a bonus Norwegian cdr.
4) #121-125: FSOL edition : 5 copies : includes a bonus The Future Sound Of London 5" vinyl picture disc.
Juba esimestest visuaalidest saati hakkas see film mulle vastu. Hei, siin pole ju raasugi Skandinaavia kargust! Ega ka kämpi lusti, mida üks keskaegne kosmoselinn peaks pakkuma. Mõelda, et 2001 tegi projektiga algust Sam Raimi. Tollal aga ei teinud tema produtseeritud telesarjad Xena ja Hercules ideede presentatsioonile just teeneid. Projekt jäi soiku ja lavastada anti talle hoopis Spiderman. 2006 korjati kobinad uuesti kokku ja projekti võttis käsile Matthew Vaughn. Tema visandas filmi kui Vana Testamendi Jumala muutumist Uue Testamendi Jumalaks. Selle massiivse skoobi eriefektid oleks üksi kokku läinud 300 miljonit dollarit - 2 filmi praegust (Marveli standard)eelarvet. Nii jäi seegi soiku ja peale Kick-Ass'i korjas Vaughn üles projekti X-Men Orgins: Magneto, mille Wolverine'i staatust järgida ähvardanud kiirproduktsiooni suutis ta muuta (skripti puudujääkidest hoolimata) lihtsakoeliseks kuid piisavalt sümpaatseks spioonilooks.
Sellest projektist polekski ehk asja saanud kui Advengers poleks vajanud oma grupiliikmete eelnevat tutvustamist. 10 aastat lahjendatud projektist leidis Shakespearlike elemente selle põhiekraniseerija. Kenneth Branagh aga ei tea ega Marvelil pole asja sellest mis koomiksi ekraanile jõudmisel on oluline. Koomiks on mõeldamatu raamimine. Film aga vajab realismi. Sinna tuleb vaoshoitud kujul üle kanda sisukus, mitte puhas esteetika. Nii me saime pool filmi viltuseid kaameranurki ja tühje naljaribana käituvad karakterid. Kirju kuid hingetu CGI maailma, mis teisendas Avatari ja absurdsetes hilpudes ringitöllavad tegelasi, kes tegid kraapsu Christopher Reevesi Supermanile. Kunstilise poole eest vastutas Tim Burtoni Alice'i kujundaja. Igast küljest labane stuudiokalkulatsioon. Natuke läks korda vaid Chris Hemsworthi maneeritu ringijauramine aga seegi paistis olevat jäänuk eelmiste käsikirjade paremusest.
Kus on kurva kodu? Seal kus õnn ei paista. Heale hingkesele alusetult elupained JA argimonstrum kallale ässitada, ilma isegi mingi peene loonüansita, on ülikalk. Lars von Trieri Requiem for a Dream kalk. Isegi kalkus peab olema millegi teenistuses. Lihtsalt kaunist misery pornost ju ometi ei piisa. Viimaste filmide valguses on valendamas selline pentsik mõte, et võibolla me ei tule *ühtsusest* siia, et kogeda ühtsust. See sväär on meile kentsakuse kogela. Seletaks vähemalt kuidas maailmal annab kogu selles lauslägastuses, ühishävituses ja piiritus põlguses säilitada oma balanssi. Võtsid tavapäraselt uued ettekirjutused ilusti omaks ja ajasid kassile juba silmuse kaela?
Kae, mis soerd sünnitati! Kena võib ta ju välja näha aga hinge sel sees pole. Läks isasse. Naiselik vaist päästab kindlasti paljust välja aga paarilise leidmisel sest kasu ei ole. Ikka minnakse halvima võimaliku - libekeelse mühaka õnge ja idüllilise pereelu asemel leitakse ennast üksikemana või koduvägivalla küüsist. Sest need suure jutuga ja sügelevate sõrmenukkidega segaseks juua armastavad närakad ei ole loodetud alfa-isased. Nende geenivaramust tarmukust, mõõdukust ega nupukust ei leia. Sellise sandi saatusega bimbodest ja keigaritest antud teos meil pajatab.
Frank Miller sai, Sin City võtteplatsil, Robert Rodrigueze sabas jõlkudes aimu, kuidas filme vormitakse aga millise sisuga see täita jäi tal tabamatta. Patustada suudetakse pea kõigega, milles vähegi on võimalik eksida: originaalloomingu värvikale ja sümpaatsele õhustikule truuks ei jäädud ning sisu ega tegelasi ei suudeta vaatajale kordaminevaks luua. Mida sa vaatad filmi, kus terve teose vältel lasevad surematud pool-jumalused üksteist kordamööda taguda, tulistada ning torkida aga midagi ei juhtu. Näitaks no verd ja soolkaidgi? Aga ei. Nii ei tehta superkangelase-filmi!
Kõigi enim-armastatud sangarite pajatustesse on sisse pitkitud enese leidmine. Spidermani võrgupritsete taga on teismelise seksuaalne eneseavastus, Hulki heitumine ja lammutused on tuletatud arutu viinatarbimisega hakkamasaamisest ja X-Meni uute mutandude leidmine ning tagakiusamise vastane võitlus on vormitud kapist väljatulnud homode ühiskonnas hakkamasaamise järgi. Neis saab tegelaste uue minaga hakkamasaamisel samastuda. Kui aga lahmid sotsiaalkriitikaga niisama tühja ja loo lõpuks sellest mingeid järeldusi sisse ei pane siis oled sita teose valmis saanud.
Sul on antud teha vaid ühte asja ja sellega ka ei saa hakkama! Õnneks satuvad poisid kokku punk Mary Poppinsiga kes näitab neile kuda korralikult käituda. Mida sa ägised? Ela. Paiska kõik endast välja! Muidu jäädki tuima näoga olnule järele vahtima ... oh wait. Filmi ambitsioonikas perspektiiv ei suudagi ennast õieti kehtestada ja lõpetab enda tavalise hooli/mitte draamana. Samas näitlejaid ja seda Mike Judge maailma oli tore kaeda. Austusavaldus oli ehk liigagi tõhus sest tema filmid ei ole samuti sama head kui animatsioon.
Kas miski peab olema püha? Pisikesed asjad ei ole pühad. Pühad on suur priisk ja pillamine. Pühad on enese õigused ja õigus enesel alati õigus olemisele - ignorantsus. Püha on mõnele iganenud (meelte)valitsuse mudelile pretensioonitult allumine ja selle puutumatus. Püha on kõiksust valitsev ükskõikne jõud. Mis siis ikkagi muudab selle võõrastest mõjudest puhta olemise nii kuradi oluliseks?
Ja miks oleks vastupidise lõpuga see ja Red State olnud parem film?
Mõnel pool islamis usutakse, et iga inimene kannab endas erilist Džinni nimega Qareen. Džinni üks nimetüüp Genie kannab ladina keeles nimetust Genius. Kui sa oma vaimu ei toida, siis võib see muunduda Shaytan'aks. Aga saatan on ju ülim kurjus! Kuidas see saab olla kõigest enese hädine alter ego? Ühe salaõpetuse järgi saadki sa kõige rohkem kahju teha vaid iseendale.
Don Vito Corleone ei olnud suurepärane gängster. Ta oli täitsa tavaline mees. Kinni oma põhimõtetes ja juhtis asju jäärapäiselt oma perekondlike ning vanamoeliste aadetega. Tavaliselt ei peaks ämmast/äiast ära kohkuma. Järeltulijad saavad neilt kaasa vaid tervise. Isiksuse vormivad sünniaegse tähtkuju hingevoolud ja kasvuolustik. Millegipärast läks Michael Corleonega teisiti. Tal juurdus samuti asjade ajamiseks sant iseloom. Pirtsakus. Kui tema tahtis kätte maksta siis oli vaja kõige kiuste tulevahetus ära korraldada või kui nägi nägusat näitsikut siis vaja see ka kohe naiseks võtta. Sündikaadi juhtimisel tuleb aga olla kannatlik ja tihti isegi ennastohverav. Tujutsemisega saad ainult kuuli kerre.
Ma tõesti ei tea mis suur allegooria filmis peitub, et seda maailma parimaks on hinnatud. Minu jaoks oli see täitsa tavaline crime-draama. Intrigeeriva temaatikaga ei flirdita, rolli ei olda lausa sündinud, soundtrack ei kõdista oma täiusega selgroogu... Film ei ole väga nadi aga ei pane ka nentima, et OMG, bEST MOB(/)scam Ever!!! Ja see asi ei saa ainult Ameerika kultuuris kinni olla - meil ollakse sellest samuti üsnaleilis. Ma ei loe sealt aga välja miks see film teistest niipalju olulisem on. Olen ma maailmast jälle valesti aru saanud ja IMDb Top polegi kinokunsti täiuse verstapost vaid enamusele nokkamineva keskpärasuse mõõdupuu?
