pühapäev, 28. veebruar 2010

Un chien andalou [An Andalusian Dog]

Ilmus: 1929
Stiilid: Short, Thriller, Drama
Hinne: 9/10


R.E.M. - The Great Beyond

Muusika pühendasime me korrale. Loo loovad rütmid, harmoonia ja muu kooskõla. Lase kellelegi täiesti kaootilist heli ja proovi teda veenda, et see on muusika. Kujutletamatu. Filmi aga konserveerime me kaost. Tähtis on hävinguga heitlus või sellele alla vandumine. Isegi kui konflikti nagu ei hoomagi siis tõenäoliselt näidatakse sulle lebo või läbu. Eks see eluraisk ja enesehävitus ole ju samuti püüd sassis olemist natukenegi leevendada. Osad hetked on nii vastuvõrmatud, et organism käivitab kaitserefleksi - irve. Absurd! Mis film see oleks ilma igasuguse vastuoluta?

Esmasel vaatlusel ei saa toimuvast tõesti õieti sotti. Kaed veel korra ja silma hakkab ka siin oma narratiiv. Pügaja sõtkub kodupoole. Mõtted ikka klientide kogumisel. Kastis. Aga oh õnnetust! Miski jäi tänavale. Abielu ehk kuidas muuta naabrinaised seksapiilseks. Peopesad ikka kihelevad. Usupimeduse kütkeis edasi rabelemine. Kuni vassiv krants jäetakse maha. Nüüd puhuvad uued tuuled. Kunagi häirivast vaatepildist pole suurt miskit järgi jäänud. Pigem näib nunnuna oma robustsuses.

Võtmesõnad:
Salvador Dali
Surrealism
Madness

teisipäev, 23. veebruar 2010

Lohetapp


Stateless - Inscape

Draakonid ei meenuta sisalikke. On see üks põhjus miks siiani pole suudetud neist väärilist filmi vändata. Arvad, et asi on lendamises? Et antud protsessi ülim kaootika ja mõõtmepiiril laveerimise kujutamine lihtsalt põrub 3D-s ja animatroonikas? Ei-ei. Pole nad kunagi lendamisvõimelised olnud. Nende rootsude lahtilöömine on kõigest pesitsusalaga kursisolemise ja selle valitsemise mulje jätmine. Vaata hõljuvad liigid väärtustavad kaalu-massi suhet. Need isendid püüdlevad lihtsama ja lennukama talituse suunas. Sellise, millest nende roomajate arusaam puudub. Asi pole soomustes või täidlases kehas. Nad olid kohavaimud. Vormusid aja jooksul kokku kõigest igipõliselt sealleiduvast. Kokkuklopsitud metsaline mis on vaja hävitada. Miks? Aegade jooksul on kõik sissetunginud suured rahvad näidanud, et esimesena nad toovad sisse oma draakoni millega hävitavatakse meie lohe. Ju siis oli ohtlik kui tast oli vaja lahti saada. Sellist sigitikku ei anna aga niisama rappida. Lohetapjad koostasid kindlad juhised kuidas neid kratte koost võtta. Ülistavad siiamaani seda päeva kus saadi viimasest soerdist lahti. Nüüd pugesime uute pesakonda mille valitsusalast on eesmärk varsti jälle välja võidelda. On uhke olla oma lohemaa asukas, mille vaimul ei lase juhtivad lohetapjad põrmugi areneda?

Dragon of spirits by Ruth-Tay

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Avatar

Ilmus: 2009
Stiilid: Action, Adventure, Sci-Fi
Hinne: 6/10


The Future Sound Of London - Papua New Guinea (Blue States Remix)

Veider, et nii saamatu liik on omadega koosluse tippu jõudnud. Nad on juba oma püsisoojase kehaehitusega loodud energiavarusid priiskama ja pole neil õrna aimugi miks jutuvestjad kõiki neid veidraid lugusid pajatavad. Usk pole neile samuti püha - on endale ühe hädisemat sorti teksti teistest tähtsamaks tunnistanud ja kulutavad kõik aja mõne mõistliku tegemise asemel palvetamisele, et seksuaalhälved jumalapärast välja ei lööks! Kuidas need närakad on suutnud igasse urruauku oma usuga ronida? Pole meil valda, kus nad oma torni püsti poleks ajanud või oled sa see nädal juba ukse taha roninud Jehoova tunnistajale sõbralikult molli andnud? Ei? Võibolla selles peitubki vastus. Sel ajal, kui teised liigid eksisteerivad ümbritsevaga harmoonias püüame me meeleheitlikult iseendaga leppida ja nii polegi küllastumist veel tekkinud.

Eks meil on siin samuti võrgustikud, millega me edastame ja töötleme ümbrust. Kordades robustsemad aga täitsa toimivad. Kunst ja seedimine. Võiks ju arvata, et sitta kah, miks meil on kõiki neid ebavajalikke toitaineid vaja tagumikust välja pasandada? Lürbiks aga tuubist kosmonaudi einet ja jätame selle seedekulgla lihtsalt kaunistuseks noa peale, kui keegi kõhtu torkima tuleb. Või tühja selle loominguga vaja vaeva näha? Põrutame kõik otse välja! "Üks planeet toimib bioarvutina mida harjavad sinised kass-humanoidid kes elavad inimeste jaoks olulise maavaral aga mõnedele nad meeldisid ja madina käigus seda kätte ei saadud ning ülejäänud sissetungijad kupatati tagasi maale." Kõlbab? Või oleks vaja veel miskit? Kogemist ja sõelumist. Mõlema käigus me eraldame tarbitavast tervikust enda jaoks olulised detailid ja rikastame end sellega. Teisiti ju ei oskagi. Vaata kui asjalikuks me interneti oleme kasvatanud. Aga kui põnev maik on siis Avataril?

Cameron loob ju ikka oma paatostele kütkestavad kiiksud ja armastusväärsed tegelased. Alati on leidnud mingi fantastilise elemendi, mille ümber draama ja madina põimida: küll ajas rändavad tapjarobotid või hukatuslik tulnukapesa. Saame me seekord sama? Kui sa nüüd mõtled, et säärases suures rassidevahelises heitluses saab kogeda eneseületamist, kaotusvalu või võidujoovastust siis sa eksid. Või, et selline mitmel tasandil ülekannetega mängimine tekitab ka huvitavaid tehnilisi eripärasid. Näiteks kuna kehavahetaja vaim ei saanud oma kehas magada ja nii jääb päeva jooksul kogutud andmete süstematiseerimne ära siis mõjutaks see pidev vaimuvahetus ka organismi tervist kustutades teadmisi ja vähendades reageerimisvõimet. Seda mitte. Kõik on lihtne ja selge. Arenguruumi aga veel on. Nad pushivad küll oma ameerika mägesid digitaalseks aga kellegil pole veel pähe tulnud kõiki kaadreid millegi õhkulaskmiseks või eemale lajatuseks ära kasutada! Liero!!!

Seekord meeldib sellisena

Võtmesõnad:
James Cameron
Alien
Planet
Invasion
CGI Porn