Filur feat. Stina Nordenstam - Into The Wasteland (Lulu Rouge Remix)
Kõigile neile, kes ei pääsenud. Inimese ümbert tuleb ära rebida see roosa kapsel, milles mõned end kõikeeitavalt peidavad, ja õgida ennast elust läbi. Mis õpetus see selline veel on? Vaata, seal mustas ristteemärgiga raamatus on kirjas miskit sellist, et enesetapjad järgmisele levelile ei jõua. Ma pole kunagi suur mängur olnud. Ei ole mul oma zombie plaani. Heck. Mul ei ole isegi oma äriplaani. Vahel tahaks aga paremini mõista Uve Bolli annet, kuidas olla maailma parim produtsent, kes suudab kogu oma loomingu nii kalgilt ja võidulalt vaatajani tuua. Ainult see elu käsnana enesest läbi laskmine ja seoste ülestähendamine on kuidagi loomulikult tulnud. Justkui nagu tarvilikud omadused režisööri jaoks. Palmideni on aga nii võimatult pikk tee veel minna.
Pisikesest peale olen põlastanud kõiki neid teoseid kus humanoidid on naabrimehe nägu ja võõrad planeedid tuttavad kui majatagune. Kus on kimbatus ja õõv kui ei hooma sealset koostist ega elukorraldust? Iga selline film peaks endas sisaldama paraja annuse sürrealismi. Nii on pandud peenisepea läbistustele vastu hakkama just frigid bitch ja seepärast ämblik-notsu tribe'i võitlus ennast kõikvõimsaks pidava kahuriliha pealetungi ja urbaniseerimisega tundub nii õige. Kõik õiged kultusfilmid peidavad endas mõnda sellist kaaluasetust. There's more than meets the eye.
Nüüd olen suuremaks kasvanud ja kogen, et vähestel on alles seda lavastajameisterlikkust. Vanameistrid on seniilseks muutunud või vahetanud oma vahva niši tulutoova keskpärasuse vastu. Just sellise. Master Yautja rass my ass. Ikka vaaruvad ringi kui raudrüüs klounid, mitte peenelt ja suurejooneliselt, nagu 2 esimeses Kevin Peter Halli mängitud suurepärane interpretatsioon vihmametsade põlisrahvastest. Kesine ja mütoloogiat lörtsiv. Teisalt annab raasu vaatamislusti juurde, tüdruk oli nummi ja võibolla saab keegi siit kaadri või paar õige Predator 3 fan-editi tarvis.
Täna inimesed jälle hirmutasid mind. Mõned läheduses asuvavad sõdurid hakkasid pinnal täiesti süübimatult tänitama. Siin, surmavälja vaikuses, kostab see kilomeetrite kaugusele! Näe, luuremudel hõljubki peidikust mööda, nende suunas. Ja siis panid need idioodid automaki üürgama! Loodan, et robot täidab nende soovi surma saada. Pole enam mõtet luurel püsida - ingognito on rikutud. Suundun tagasi punkri. John Connor jõudis samuti missioonilt tagasi. Üksi. Tal õnnestus kõik oma kaaslased õhku lasta. Kuidas sellisel on lastud siiani kõike juhtida? Ükskord ma küsisin ta käest: "John, oled sa mõelnud mis mürgitab masinaid, et nad on otsustanud oma analüütilise emotsioonivälise mõtlemisega kõrvaldada terve liigi ja keskendunud just sinuni jõudmisele?" Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa ja sõnas: "Mida sa ... sellega mõtled? Nad peavad ju meiega sõda!" Suur väejuht, ei suuda isegi konflikti süübida.
Hiljem tuli jälle asuda parameetrit patrullima. Liikusin lageda veere varjus. Mingid mütsud. Kaugemal oli vana bensiinijaam. Ja, hehee. Mingi hiiglaslik raudskelett paterdas üle lagendiku. Varemeteni jõudnud läks siblimine lahti. Tuli välja, et seal olid mõned kurdid ja poolpimedad inimesed varjul. Ime, et neil oli õnnestunud niigi kaua elus püsida. Vaesekesi langeb kui loogu. Masinal õnnestus vahepeal veelgi veidramaks muutuda, eraldades endast mingid sama kaheldava vastupidavusega liikurid. Hmm, mis ajast masin ennast tahtlikult inimese sarnaseks, väetiks, vormib? Tagasi jõudnuna avastasin, et mingid pidurid on jõudnud vahepeal ühe masina punkri toimetada ja sealt ka jalga lasta. Kõik sebivad ähmi täis ringi nagu peata kanad. Tuhnin viimases luureinfos ja panen Connorile pähe mõtte masinate baasist üksi tagasi tuua talle mingi tähtis tegelane. Hakkabki, nagu alati, pimesi asja kallale. Saab vast lõpuks horjost lahti. Asun ülejäänud võitlejatega varjendit turvalisema vastu vahetama.
Radiohead - Everything In Its Right Place (Hybrid Remix)
Suures laborihoones kõmises vastu vaikus. Terves kompleksis toimus midagi vaid kahes kohas. All valveruumis lehitses öist vahetust veetev turvamees ekraanide ees päevast ajalehte ja ruumide rägastikus, ainsana aknast valgust välja heitva toa tasases võbeluses, lösutas arvuti ees kõhetu kogu. Teda ja hiigelsuurt raali ühendasid kaablid kust jooksvat infovoogu saatis vaid mõni üksik tõmblus ja tühjusesse vahtiv pilk. Tormlev andmetulv põimus portselanikarva nahaga kolus üha uuteks seosteks.
Kõik oli kuju võtnud. Maast oli välja kasvanud igasugu taimi - rohust võsani. Puude vahel võis näha loomi luusimas. Kõike saatis mitmekesine linnulaul. Kaks paljast primaati seisid pelglikult keset metsa kõrguva veidra ehitise ees. Emane hoidis kinni isasest, surus oma rinna ta kõhule ja viipas meelalt, et see läheks kohta lähemalt uurima. Isane möhatas vastumeelselt aga andis lõpuks järele ja sukeldus ruumi. Toas kõrgusid igasugu seninägematud hübriidsed taimevormid. Isane haaras oksalt ühe krobulise vilja ja pages sealt minema. Välja jõudes surus ta selle uhkelt partneri pihku. Maitse kõrvetas. Looja pidi mürgitatud isendid eemaldama kuplitaha tühermaale.
Kostus vaid põrinat, oigeid ning äginakatkeid. Naljakas mis hääli nurgas seisev külmkapp öövaikuses teeb. Toolil istuja oli hakanud nihelema. See külmkamber võib olla inimese üks veidraim loome. Masin mis on loodud nihutama ainete loomulikku vananemise kulgu. Kapsel, mis hoiab asjad ajutiselt aja voost eraldi. Toimub seal ka mingeid ebaloomulikke arenguid sinna liiga kauaks jäänud toiduga. Kogu näole ilmus võigas grimass ja kostus vali kiunatus kui ta end toolilt püsti ajas ning juhtmerisust külmiku poole suundus.
Kuubik mõjus hüpnotiseerivana. Valitsejanna silitas selle keerukat pinda. Mis määratlematu vägi selles peitus. Ja ise selle kõige võti olla. Ta võttis oma raudse haardega kaanest kinni ja rebis selle pealt. Seade tegi valju kärgatuse ja väli käis viimast korda üle ümbruse. Segavereliste pooljumaluste valitsusaeg oli läbi saanud.
Valgusvihk jooksis üle toa. Lahtirebitud külmiku uksel seisev kogu oli kõik sealleiduva tuba mööda laiali pildunud ja enda näonahka maha püüdnud kraapida. Haavadest helkis vastu metall. See astus kohkunud turvamehe juurde, võttis talt kraest kinni ja sisistas: "Hing ei mahu masinasse!". Hommikuks ei olnud toas enam ühtegi hingelist aga tööletulnud laborandid avastasid segipaisatud ruumist hulga surnud liha ja rauda.
It's part from my wrap up to James Cameron's 2 Terminator films that explain time travel & why robots are after this family. Future/past is total steal from Bible & Zardoz but thanks to McG & BFM we probably never see any more of it.
Radiohead - Climbing Up The Walls (Fila Brazillia Remix)
Kellegil õnnestub võõras paigas salaja ringi luusida ja sealt mingi kirjutis kaasa haarata. Mis see on? Jumalik tõde eksistentsi olemapidamise kohta? Lehekülg pardareeglistikust?? Ütle nüüd, et siin ei ole materjali müstilise religioosse thrilleri loomiseks! Senini on aga suudetud seda lugu vaid ajalooliselt korrekseteks kostüümidraamadeks vorpida. Ja kõik need eelmised tegelevad enamasti poegimise delemmadega. See robustne ülestähendus peidab endas tõepoolest mõnda suurejoonelisest eksistensiaalsest elukäsitlusest. Kahjuks on enamus isehakanud teolooge ainult oma religiooni püharaamatus kinni olevad konservatiivid kes ei mõista sõna "sümbolism" ning võtavad kõike sealleiduvat puust ja punaselt kui vanaisa elutarkusi memuaaridest. Ainult oma radikaalseid vaateid ollakse mihklid ridade vahelt välja lugema. Ja siis tulevadki sellised pärlid nagu saatan on pede ja kui sa minuga koos vähemuse vaateid ei ahista siis sa kõikiarmastavalt heaoluolendilt heakskiitu kusagil mõjal harmoonias edasieksisteerimiseks ei saa.
Vaimulik aspekt on siin alati kõrvaline olnud. Oluline on, et kõik need õnnistatud inimesed korvasid tol hetkel valitud ligemeste kannatusi. Ja samas suutsid selle käigus õõnestada valitseva kliki robustset masinavärki. Nad võitlesid inimese haiglase kirega aboluutsuse poole. Kõik on vaja edetabelite ja populaarsusega piiritleda. Keskpärasus on seatud ideaaliks, millega kõike kroonida. Peaasi, et enamikule istuks. Samas lepitakse enda mõju miinimumiga. Narr on siis vaadata streike ja allkirjade kogumisi ning kõiki neid lambaid, kes arvavad, et nad on suutelised olukorda mõjutama. Seni, kuni iga huvirühm pole võrdselt otsustusel esindatud, pole sinu protest preoriteet. Ainult kaootiline inimloom suudab enda jaoks kehtestada mingid abstraktsed huvide kogumid, selleasemel, et iga gild oleks omanimeliselt ja sealsete liikmete ning huvidega esindatud. Ja praeguse valitseva kõiksuse mõju oleks taandatud ainult riigi piiridevahelise produkti ja persooni liikumise paremaks ärakorraldamiseks. Kujuta korda, kus otsus ei sünniks Rätsep Õhu ja Kavala Antsu vahel, vaid Kunstierakonna, Põllumajandus partei ja Riigivahelise Kapitali Liidu arvamuse vahel.
Edasimõtiskluseks kuula ära ka Dune-i audiointerviuu David Lynchi ja Frank Herbertiga. Eriti 4 viimast lõiku, kus Hebert räägib poliitikast, prohvetlusest ja miks ta selle raamatu kirjutas.
Arvata, et keigar kaua vastu ei pidanud. Ei kõlba tal lihtsa ristiinimese kombel rasket tööd teha? Jutlustab siin mingit jura. Võiks ju aru saada, et jutud üksi pole kellelegi korda läinud. Väärtus tekib kõigest sellest, mis temast maha jääb. Kõik harud millel jäljendajaid ei leidu on määratud ära kaduma. Hukatus oleks luua midagi, mida enam viimistleda ei anna, sest kõik temast järgnev oleks kehvem ja suretaks välja selletaolise.
