Paawo: Winter Passing

Ilmus: 2005
Stiilid: Drama
Hinne: 7/10

Külm ja kalk betoonsurnuaed - linn, on muutnud silmarõõmu ja päiksekiire, Zooey Deschaneli, tülpinud ja sõnaahtraks mõrraks. Elusalt tunned ennast vaid siis, kui pea alkoholiaurudest paks või sõõm pulbrit ninna tõmmatud. Kõik suured plaanid kõngevad argihalluses kui muulilt vette visatud kassipojad.

Käisin ka suve harjal pealinnas. Balti Filmi- Ja Meediakoolis. Rezisööriks kanditeerimas. Erinevad torkimised ja tulemuste ootamised kestsid kokku kaks nädalat. Peatusin selle aja ühes kohe-kohe kokkuvajuvas ühiselamus. Tallinna ja Põlvamaa vahet oleks mitu korda kallim sõita olnud. Võõras linn. Kedagi ei tunne - keegi sind tunda ei taha. Kohtunikest õppejõududele ma samuti lõpuks korda ei läinud. Oleks siis võinud kohe ära öelda, et minusugust ju ometi ei kõlba Eesti kinokunstiga siduda või oli eliidil võsukestel kõik kohad juba kuhjaga kindlalt kinni makstud. Aga ei, liiga põnev paistis neil minuga olevat. Oli vaja kaks nädalat onada. Õhtu enne viimast väljapruukimist isegi suvatsesin mõelda, et nüüd tuleb läbimurre - saab võimaluse need sees närivad vaatemängud lõpuks ilmale imetlemiseks lagedale laotada. Ei. Everything is still stillborn.

Isegi Will Ferrell suudab vaikselt äärelinnas aega veetes vaatamisväärne olla. Siin ei ole vaja ennast meediakonsernide ees koguaeg urvakile ajada ja taandarenguga maitsetut keskealist matsi mängida. Ameerika aga januneb selle järele - neile on see naljakas. Miks, aru ei saa, aga taju tagamaal tuikab - näe, keegi endasugune.

Kohaliku loominguga mul tõesti side puudub. Eesti kinokunst praeguste lavastajatega on kui kuluvates ja kampsunis nohiklik üliõpilane. Maailma peale suurt viha täis ja püüab meeleheitlikult kõrgelt kunstiline olla. Ise nii eraliklik ja eluvõõras, et on ära unustanud, kuidas teiste seltsis meeldivalt aega veeta. Kõusaare Magnus, Õunpuu Sügisball, Taska Täna öösel me ei maga ... Kõik kui ühe vitsaga löödud. Hea teos on kui väärt seltsiline. Temaga peaks olema sümpaatne aega veeta ja saama millegagi samastuda. Sisu ei pruugi olla sümpaatne, tegelased ei pruugi olla sümpaatsed aga filmil tuleb olla sümpaatne. Sa ju ei läheks mingi häriva näraka seltsis kaheks tunniks välja jalutama. Miks peaks sellist filmi vaatama? Niru on teos, kus terve filmi peale on vaid üks väärt lõik, kui sedagi. Justkui koduvideo mõnest lähemast paraleelreaalsusest. Inimesed meil sellised ei ole. Teose algus ja lõpp on samasugune omadega sassis jura. Tuleb meelde kuidas ükskord häiris bussissõitjaid pool teed mingi nõdrameelne vanamutt, suure häälega seletades, kuis metsad käest ära joodeti ja kogu vara minema tassiti. Alguses jäi mulje, et räägib telefoniga. Aga ei. Hõikus vaimuselgust tagasi. Nagu Eesti filmgi.

Kirjanik, Ed Harris, on ära pulstunud ja sõnaveeretamisest väsinud. Kes mind loeb? Mis sellest on muutunud? Sisse pole see midagi toonud. Olla beebilõug ja võltsilt kõige enda ümber oleva mäda üle lihtsalt naeradada ja kaasa kiita? Mõni innovaator või suurmõtleja ikka vahest helistab ja küsib: "Kus on Eesti Nokia?" Vastan: "Sa loll, Eesti Nokia on SURNUD!"