Täna inimesed jälle hirmutasid mind. Mõned läheduses asuvavad sõdurid hakkasid pinnal täiesti süübimatult tänitama. Siin, surmavälja vaikuses, kostab see kilomeetrite kaugusele! Näe, luuremudel hõljubki peidikust mööda, nende suunas. Ja siis panid need idioodid automaki üürgama! Loodan, et robot täidab nende soovi surma saada. Pole enam mõtet luurel püsida - ingognito on rikutud. Suundun tagasi punkri. John Connor jõudis samuti missioonilt tagasi. Üksi. Tal õnnestus kõik oma kaaslased õhku lasta. Kuidas sellisel on lastud siiani kõike juhtida? Ükskord ma küsisin ta käest: "John, oled sa mõelnud mis mürgitab masinaid, et nad on otsustanud oma analüütilise emotsioonivälise mõtlemisega kõrvaldada terve liigi ja keskendunud just sinuni jõudmisele?" Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa ja sõnas: "Mida sa ... sellega mõtled? Nad peavad ju meiega sõda!" Suur väejuht, ei suuda isegi konflikti süübida.
Hiljem tuli jälle asuda parameetrit patrullima. Liikusin lageda veere varjus. Mingid mütsud. Kaugemal oli vana bensiinijaam. Ja, hehee. Mingi hiiglaslik raudskelett paterdas üle lagendiku. Varemeteni jõudnud läks siblimine lahti. Tuli välja, et seal olid mõned kurdid ja poolpimedad inimesed varjul. Ime, et neil oli õnnestunud niigi kaua elus püsida. Vaesekesi langeb kui loogu. Masinal õnnestus vahepeal veelgi veidramaks muutuda, eraldades endast mingid sama kaheldava vastupidavusega liikurid. Hmm, mis ajast masin ennast tahtlikult inimese sarnaseks, väetiks, vormib? Tagasi jõudnuna avastasin, et mingid pidurid on jõudnud vahepeal ühe masina punkri toimetada ja sealt ka jalga lasta. Kõik sebivad ähmi täis ringi nagu peata kanad. Tuhnin viimases luureinfos ja panen Connorile pähe mõtte masinate baasist üksi tagasi tuua talle mingi tähtis tegelane. Hakkabki, nagu alati, pimesi asja kallale. Saab vast lõpuks horjost lahti. Asun ülejäänud võitlejatega varjendit turvalisema vastu vahetama.
Võtmesõnad:
Terminator
Terminator
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar