Paawo: Jersey Girl

Ilmus: 2004
Stiilid: Comedy, Drama, Romance
Hinne: 10/10

The Cure - High

Kõige narrim asi, mida annab teha on huvide ja sümpaatia analüüsimine. On's tõesti vaja teada, et tegelikult ei ole vastassoo isendite näojoontes ja kehavormides midagi erakordselt imelist. See mida vaim ülistab ja vormib seksikuseks ning mojoks on tegelikult väliste näitude põhjal isendi tervise ja järglaste soetamise suutlikuse kompimine. Tarkust ja andekust ei eksisteerigi - see on kõigest ca. kolmeaastane tsükkel aju ümberpartitsioneerimisel uute formaatide talletaiseks ja mõjutamiseks. Nii minetaks see kõik ju meie jaoks oma tähtsuse. Vaimuolendile on need eksistentsi lätted vastuvõtmatud. Meie vajame enda ümber kõike seda suurt ja kirjut keskkonda, et olla suutelised oma tegemised edukalt lõpule viia. Kõik ei saa ju olla ainult 0 ja 1. Must ja valge. Kahest toonist kokkuprogrammeeritud töökeskkond mingite hoomamatute svääride olendite asjaajamiseks.

Loominguga on samamoodi. Sa oled see mida tarbid. Klassikaliste suurteoste nautijad on tolle aja ülikutele sarnased kõrgid snoobid; rocki kuulajas elab edasi ambitsioonitu ja lihtsameelne talupoeg, kellele meeldib nende raskete helide kütkes kahe jalaga kindlalt maa peal püsida; elektroonikat kuulatakse käsitöölise kombel selleks, et reaalsusest irduda ning unustada kõik maised suurejoonelised läbikukkumised; Popi ja Rapi kuulab keigarlik linnaelanik, kel on vaja kõige moesolevaga meeleheitlikult kursis püsida, et jumalapärast keegi ta maitsetust ja lollust tähele ei paneks. Aga milleks lummust purustada? Kui siiamaani pole suvatsenud endale selgeks teha milline vari sabas tolkneb siis blokeerib mõistus ka edaspidi edukalt kõik enesekriitilise info. Nii on teise maitse siunamine on üks suuremaid idiootsusi. Siis kui sünnid sama ema üsast ja kannad enda ümber sama tee läbi teinud räsitud nahka, saad teada miks teisele antud asjad just niipalju korda lähevad. Aga ikka on vaja mõnel lollil teise hinnangu kallal nämmutada.

Emadepäeva puhul näidati õhtul ühest meie kodumaisest telekanalist ülistust kõikjalt vastuluusivale maskuliinse ühiskonna kalgile ja kõikehävitavale vaimule ja teisest teost fimi algul kõngenud ema perekonna edasistest tegemistest. Ütle nüüd milline kavakoostaja väntas lihtsalt midagi paari kuu tagust kordusse ja kel on kerasid teha vaatajale ninanipsu ja näidata tõesti nupukat konteksti? Telekanalid võiks oma ankrurolli eetriorjade vormimisel natukenegi tõsiselt võtta. Selleasemel, et lõpmatult läbi käiata keskpärast solki ja vormida purulolli ühiskonda võiks näidata üles natukenegi nutikust, et meelidada ka eetrist irdunud kodanik tagasi püsitarbijaks. Miks näidata põnnile loomapiinamise põhitõdesid kui võiks hoopis joosta midagi kena ja õpetlikku, kus maailm pole ilus paik aga on väärt selle nimel võitlemist. Või kella kolmest lekkima hakkava Hispaania solgivoos naispere leotamise asemel hoopis näha kuidas olla korralik Soccer mom.

Muidu jääb keskmine Eestlane Ben Afflecki taoliseks, vaid värdjaid poliitikuid või muid hädiseid pintsaklipslasi mängida suutvaks, puiseks tölliks (kuigi siin filmis on lavastajahärra suutnud talle mingil imekombel rohkem elu sisse puhuda). Siis ei saagi (siin nii nummilt) Liv Tylerilt keppi. Ja kõik kooliüritused jääks surmigavaks ja andetuteks. Ning superstaarid, nagu Fresh Prince, ei tunnistagi kunagi et ta on oma karjääri rajanud vaid välimusele - kupli all nagu suuremat midagi ei olegi ja et ta hiljutine robotifilm imes. Siis mulle vaadates ei jõuaksgi kohale, millise gamma järgi rajaneb mu filmimaitse.