Ilmus: 1957
Stiilid: Drama, Fantasy
Hinne: 6/10
Masside vaateid vormivad pisikesed valitsevad huvigrupid (kristlased) on jätnud Surmast väga väära mulje. Sajandid peedistustööd ignorantse enesekeskse loll-indiviidi vormimist on kandnud vilja. Nüüd arvavad kõik, et Surm on mingi kole ja võimas vägi, mida on vaja sinu maamunalt minema pühkimiseks. Ega eksistents pole poliitika, et see vajaks nii keerulist ametiposti. Suremine on väga lihtne. Hoia mõnda tiba liiga kaua vee all või torgid veidikene valest kohast ja oledki maailma valitseja. Küsimus pole, kas surid mingi kõgema eesmärgi nimel vaid selles kas enne seda täitsid oma eluülesande ikka ära. Eksistentsi mudel - (arvuti)mäng näitab ju kõik väga selgelt ära. Sa jääd oma praegust elu (paraleelreaalsustes) kordama seni kuni oled selgeks saanud kuidas levelit läbi teha ja jõuda järgmisesse seninägematusse maailma midagi keerulisemat korda saatma. Ega masinaid ju ei loodud, et piisavalt palju inimesi õnnestustes eest ära kõngeks vaid ikka selleks, et see aitaks ilusti järgmisesse kohta jõuda. Hingevedaja pole kohutav vaenlane vaid su semu ja abiline.
Ja see film ei saanud sellise hinde sellepärast, et ta oleks mu maailmavaadetega kuidagi vastuollu läinud - see kõik on ju paljude selliste kohtade jupikestest kokku tuletatud. Mõistufilmina ma lihtsalt ei leidnud siit ühtegi uut ideekübet, mida kõrvataha panna või muidu nautida. Ja lihtsalt teosena on see ka kohutavalt rohmakas: enamus esitusi oli teatraalselt puine, lool ja malemängul puudus õige areng - miks korraga ja lõpuni ei mängitud ning lõpuks kelle peale, Surma nägemisel polnud peategelane ise mingitpidi ohus... Surmaga mängimise idee on muidugi hea aga siin ei ole selle potensiaali ju mingitpidi ära kasutatud - susati lihtsalt kujundina sisse. Ma ootasin sellelt malemängult suurt ja sügavamõttelist dialoogi eksistentsi üle (ja põhilugu malendite liikuimise taktis) aga jutt oli mänguritele tavaline "mis nuppu nüüd liigutad". Ei ole ju top 100 vääriline parim eksistentsi lahkav film. Keegi suvatseb mu kimbatuse ära surmata ja seletada mis peen mäng mul tabamatta jäi?
Võtmesõnad:
Medieval
Knight
Homecoming
Plague
Witch Hunt
Death
Greater Game
Kas on üldse olemas parim eksistentsi lahkav film? Ja kas on üldse võimalik kogu inimolemust ühes filmis peegeldada? Minu meelest säärased klassikaliselt tippu hinnatavad lavastajad nagu Bergman või Tarkovski õnnestusid kõige enam mitte otseses peene sõnumi filmi pikkimises, vaid üldises ja laias kujutlusmaneeris - vaatad ja mõtled ja tunnetad kaasa, närid end kõigepealt sellest koorest läbi ja siis kas leiad iva või ei leia. Ka antud film oma sümbolismis lasi pigem välja kooruda erinevatel inimtüüpidel ja nende isiklikel suhetel säärase nähtusega nagu surm, selle kaudu omakorda elu endaga ja kõige temaga kaasnevaga. Ja lõpuks võibolla kõigi nende miksidele mitte saabuvate vastustega leppimisega.
VastaKustutaMis puudutab sisu kulgemise kompositsiooni, siis ma siiski hoiaks meelel valmimisaasta. Nii antud filmi autori kui näiteks samaaegsetes teise filminduskanoonilise klassiku Kurosawa filmides on küllalt palju tänapäevasema filmiparadigma kohaselt harjumatuid nüansse ning asetusi, mida on keeruline tagantjärele hindamisskaaladesse sättida. Isikliku arvamuse kohaselt on tegu ühe parima nähtud filmiga, ent sinu arvamust oli huvitav lugeda.
Ahjaa, eelnev ei pretendeeri miskise peene mängu avamisele, lihtsalt mõned mõtted.
Tänud väärt tagasipõrgatuse eest. :)
VastaKustutaVäga hea, keegi tõi arvamustesse vaheldust.
VastaKustutaIse hindan filmi väga kõrgelt, kuid kui päris kõik oleksid 9/10 andnud, oleks küll nõmedalt jäänud.
Malcolm ütles hästi. Ma ei ole ka suurem sümbolismi välja lugeja. Ei teinud seda ka selles filmis. Erinevate maailmapiltide meisterlik välja toomine oli see, mis vaimustas.