Dellamorte Dellamore [Cemetery Man]

Ilmus: 1994
Stiilid: Comedy, Horror, Romance
Hinne: 10/10

Hurmast, Surmast - kahest kihust, mis hoiavad selle maailma töös, on see film. Mõlemad on omavahel tihedalt kokku põimunud. Jada niite, mis on ennast sinu ümber mähkinud ja terve oma elu kerid sa neist meelepäraseid kerra ning harutad vihatuid puntrast lahti. Seda ülesannet sümboliseeribki hauakaevuri surnute surmamine. Juhtida kursilt eksinud tegemisi ja inimesi tagasi täitma sinu jaoks ainuõige maailmapildi teket.

Ja maailm ongi täpselt selline, nagu sa ette kujutad - see on kõige kohutavam ja lohutavam tõsiasi, mis jääb tabada. Lased sa ennast häirida oma kehamassist, väljendusviisist või seksuaalhälvetest siis terve elu ongi üks sügisvihmases sopas vantsimine aga kui sul on kindel usk, et kõik ongi hetkel nii nagu peab ja mõned tegemised vaja veel lihtsalt valmis saada, siis su elu möödub nagu liblikal suvisel aasal.

Aga kui sa oled kogu oma eksistensi suunanud kellegi teise moodi käitumisse, siis ühel hetkel sa ei panegi enam tähele, et kunagi olid sa keegi teine ja alles siis, kui argisusega katkevad kõik sidemed, saad sa teada, kas sa olid oma ülesande täitmisel meister või kõigest hädine abiline.

Võtmesõnad:
Zombie
Splatter
Fucking
Everlasting Love
Existence

Utomlyonnye solntsem [Burnt by the Sun]

Ilmus: 1994
Stiilid: Drama
Hinne: 9/10

Kangelased - kellele neid tarvis on? Loomulikult on valitsusel hea oma soperdusi varjata mõne sellise tegemiste valguses ja tavainimesele on nende kordaminekud egotripp. Jagub meil aga jaksu selliseid ka muidu kuulda võtta? Meil on neid vaid niikauaks kuni nendesse on usku. Oleksime me suurem rahvas, kui meil oleks mõni selline veel alles? Kelle asi - alati saab ka teisiti. Venemaal on siin samamoodi. Domineerisid vaid keigaritest seltskonnategelased ja rahvalaulikutest "super"staarid. Buržuist oli saanud kulak. Nikita Mikhalkovi mängitud imetlusväärselt siiras ja heasüdamlik sõjasangar, fantastiliselt eheda tütretirtsu isa, on üks viimaseid omasuguseid. Tema ümbert leiab nüüd vaid tralli ja tragikoomikat. Nukralt melodramaatiline pajatus sellest kuipalju kangelast ühele riigile vaja läheb.

Ja siis kõik see sissepitkitud sotsiaalkriitika, mille rohkus hakkas isegi häirima filmi põhiliini vahetust ja voolamist. Külalise tagasitulek kodukohta ning tema ja koloneli ühise armastatu konflikt pajatas ka saatusest ja valikutest. Kumb armastab rohkem kodumaad, kas need kes korra eest minema saadeti või ise pakku pidid minema või tummalt kõike kogenud kohale jäänu? Pööning ja naisega tahtevastaselt nagistamine pani isegi mõtlema, kas kõik see vahvus ja ideaalisana olek ei ole kõigest kahepalgelisus ja kas nii imeline ei paista ka Putin tavavenelasele? Mitya valikud ja autojuht, kelle teeküsimised kõigi poolt pikalt saadeti, paistis sees olevat näitamaks, et venelased ei ole ühti nii tragid ja heatahtlikud kui siin nostalgiaretkes näidatud - kalkus ja sallimatus kõigi võõraste vastu jookseb sügavamalt. Kõik need külmad põhjahoovused panid päikesest rammestunud päeva väga vastakalt suhtuma.

Võtmesõnad:
Nikita Mikhalkov