Method in the (music) madness

ehk heli levik ruumis,
kuulamiseelistuste diktsioon,
kultusmuusikute loomevalem,
üleriigiline töötuse kaotamine
ja mis on sel kõigel seost Eestiga?

Nagu enamus selletaolisi lugusid algas see vahikordadest kassettmakk-raadio ees ning lugude lindistamisest. Juba pisikesest peale olin ma üsna suures kimbatuses kuna lindistatud lemmiklugudel ei paistnud olevat mingit žanrilist seost. Elu ei lasknud ennast aga sellest pisiasjast häirida ja tollal tuli selle anomaaliaga lihtsalt leppida. Lõpuks olid kõik tavapärased muusikaväljundid tulvil vaid väljakannatamatuid helisid.

Kausikõver on halastamatu ja mahutab suuresti vaid halba maitset. Siin sai olla vaid kaks võimalust ja mõlemad ei lubanud mulle midagi head. Kas meediaettevõtted peavad kohendama oma toodangut robustsemaks või nad on sellega juba pikemat aega süstemaatiliselt tegelenud. Äkitselt valendas tülgastav võimalus, et neil on korda läinud leida uus valem ülemaailmse edu saavutamiseks. Sellest parem vaikime. Kuid kuidas vanasti siis sellega hakkama saadi?

Midagi olulist on enamuses meie muusikas puudu. Miskit, mis omas oma teostes Sven Grünberg ja Arvo Pärt. Ja ega kedagi neile vääriliseks järeltulijaks ka kuulutada pole. Vaata, enne edukaks muusikuks olemist pead sa olema loominguline helikujundaja. Vähemalt vanasti pidid su teosed masside leidmiseks omama imetlusväärseid helielemente. Ja valus on vaadata millele me praegu iga aasta panustame - just keskpäraste muusikaprodutsentide levimuusikale ja algajate ansamblite Synthpop, Indie-Rock ja Pop kloonidele mida ükski loominguline kollektiiv eales sämpeldada ei soovi. Eurovision, you're killing me!

Kuid töötlus on võti. Remix aitab paremini koondada huvilisi kes otsivad mainstream väljundi väliselt endale väärilist muusikat kui originaalloome müriaadidega tegeledes. Loomulikult ei saa lootma jääda, et meite muusikaakadeemiad suvatseks koolitada mingeid teiste muusika töötlejaid. Samuti ei leia ma, et maitsekad muusikud suvatseks meie ekspordiimede N-Euro ja Vanilla Ninja muusikat puutuda. Kuid meil on enamasti ekspordivõimetute muusikaharidusega pop-lembe-süldi ja Fruiy-Loopsi tränameistrite vahel veel üks võimalik nišš leidmata.

Kasvõi meie superstaarikonkurss näitab, et alati leidub andekaid inimesi. Aga selle lugu-laul vahekorraga on mul probleeme. Kui sa võtad loolt vokaali ära siis see jääb instrumentaalteoseks aga kui sa võtad lauljalt taustamuusika ära siis see muutub acapellaks. Niiet helikomponeerimine on selgelt olulisem komponent kui lõõritajate leidmine. Isegi kui sulle ei ole õnne olnud ühtegi instrumenti omandada siis muidu andekatest inimestest on saanud suurepäraseid maailmatasemel sämpeldajaid.

Sellest ajast saati, kui üks prügikoristushärra oma loometalgutega raiskas kogutud riigi- ja eurotoetused tühja (jutu peale) ja in.ee omanikud lõid sellega vaid uhkena paistva neti.ee lingikogu klooni, on mul sees närinud vajadus selletaoline projekt valmis saada selliselt, nagu ma kujutasin neid tulevat. Turumajandus tegeleb tööjõuga äraütlemata pillavalt. Ma hoiame elus mingeid abstraktseid üksusi, firmasid, kuhu aeg-ajalt ühekaupa kedagi tööle värbame. Selleasemel, et kasutada vabavara programmeerimise mudelit, kus meil oleks veebikeskkond, mis jaotaks ametisse kõiki saadaolevaid loomehuvidega inimesi. Antud juhul süstematiseeriks teadmisi arvutis muusikaloomest, olemasolevate sample-packide ja soft-synthide kohta ning oleks lüliks record-labelite ja artisti vahel jagamaks siseinfot ning remix steame.

Kas selline, ise artiste kasvatav mitte suvalisi tekkinuid värbav, plaadiloomeprojekt oleks võimalik? Me ei saagi tõenäoliselt kunagi teada kui mu algatusele jääb selle õppega ülioluline oskusteave saamata.