Massimõrvarid vabaks! Sest tuleb välja, et kõigi nende juhuslike ülemaailmsete vägivallaaktide taga on madalamad astraaltsandid kus ei saada rutiinse politseitööga hakkama ilma agentide projekteerimiseta paraleelreaalsuses kellegi lähedalasuvasse kaitsetusse isiksusse ja sellega hävitades, iga tulutu pätiotsinguga, kantava peremeesmeele ning mitme multiuniversumi jagu süütuid kaasviibijaid.
Ainult, et enamiku filmi jooksul ei suvatseta ühelegi sellisele ulmekonfliktile keskenduda. Nii lörtsib ülimalt labane wannabe Groundhog Day käsikiri ära Duncan Jonesi hea visuaalia, miski pole ligilähedanegi Jake Gyllenhaali ajarännumüstikale Donnie Darko ning nummit Michelle Monaghani kae parem kultusfilmis Kiss Kiss Bang Bang.
Juba esimestest visuaalidest saati hakkas see film mulle vastu. Hei, siin pole ju raasugi Skandinaavia kargust! Ega ka kämpi lusti, mida üks keskaegne kosmoselinn peaks pakkuma. Mõelda, et 2001 tegi projektiga algust Sam Raimi. Tollal aga ei teinud tema produtseeritud telesarjad Xena ja Hercules ideede presentatsioonile just teeneid. Projekt jäi soiku ja lavastada anti talle hoopis Spiderman. 2006 korjati kobinad uuesti kokku ja projekti võttis käsile Matthew Vaughn. Tema visandas filmi kui Vana Testamendi Jumala muutumist Uue Testamendi Jumalaks. Selle massiivse skoobi eriefektid oleks üksi kokku läinud 300 miljonit dollarit - 2 filmi praegust (Marveli standard)eelarvet. Nii jäi seegi soiku ja peale Kick-Ass'i korjas Vaughn üles projekti X-Men Orgins: Magneto, mille Wolverine'i staatust järgida ähvardanud kiirproduktsiooni suutis ta muuta (skripti puudujääkidest hoolimata) lihtsakoeliseks kuid piisavalt sümpaatseks spioonilooks.
Sellest projektist polekski ehk asja saanud kui Advengers poleks vajanud oma grupiliikmete eelnevat tutvustamist. 10 aastat lahjendatud projektist leidis Shakespearlike elemente selle põhiekraniseerija. Kenneth Branagh aga ei tea ega Marvelil pole asja sellest mis koomiksi ekraanile jõudmisel on oluline. Koomiks on mõeldamatu raamimine. Film aga vajab realismi. Sinna tuleb vaoshoitud kujul üle kanda sisukus, mitte puhas esteetika. Nii me saime pool filmi viltuseid kaameranurki ja tühje naljaribana käituvad karakterid. Kirju kuid hingetu CGI maailma, mis teisendas Avatari ja absurdsetes hilpudes ringitöllavad tegelasi, kes tegid kraapsu Christopher Reevesi Supermanile. Kunstilise poole eest vastutas Tim Burtoni Alice'i kujundaja. Igast küljest labane stuudiokalkulatsioon. Natuke läks korda vaid Chris Hemsworthi maneeritu ringijauramine aga seegi paistis olevat jäänuk eelmiste käsikirjade paremusest.
Sellal, kui kõik teised mutatsiooid annavad tülgastavaid või kinkysid tulemusi on superkangelaseks muutumine alati vahetu. Ehk tuleks selle suurima saamatuse peale maigutamise asemel olukorda hoopis ülistada. Tuua sisse sisuliin, mis uuriks valituid indiviidide perfektset muutumist erinevate energiate kandjateks. Hellraiser ja Highlander näitavad, et tubli annus müstikat sarjas, millel isegi ei mäleta ühtegi head osa, on seda sellegipoolest hoidnud kaadritaguse kõrgema mütoloogiaga olulisena. Clive Barker, mida sa õieti soovid selle redneckide country muusika ja telesarjalike juustefektidega öelda?
Mis muudab mõne grupi tegemised oluliseks? Piisab vastuolust ajalootunni ja fantastika häbematu tiinestamise vahel? Seigast, et heidikuid kuvatakse selles sarjas rikkuri saamatute playboy ja bimbodena? On's see'nd esmaklassiline? Mida annab leida filmist, kus ühelgi tegelasel ei tule ennast ületada ega kehtestada midagi peale juba ettemääratu? Võibolla see peegeldab, miks ühed on maailmakino cameodes tsuksi staatuses ning mispärast mõnel on siin häbi olla?
