Solarise suhtlus

Miks sokutas planetaarne mollusk sealsete asukate juurde just painaja mitte tavalise tervituse ega unistuse materjaliseeringu? Lähedase tagasisaamine tavaliselt ei tekita ju väljakannatamatut kõrvalduskihku. Solaris on kohutavalt lahtikirjutatud geniaalne idee. Suhtlema on seatud ühisteavus mitte indiviid. Loomad ja taimed omavad liigisiseselt ühistaju. Selle kohaselt olend, täiesti loomulikult käitudes, võis kõigest viidata mõttekogumis nõrgimale lülile. Just selle, kõige väetima, olemasolu ja ohverdus tagab kogu ülejäänud grupi kindlama eksisteerimise. Ühisteavused hindavad nõrkusi. Inimolend aga januneb tugevuse luulude järele. Jahime pidevas leppimatuses pea olematuid absoluute ja seame kõik ignorantselt väärtushinnangutena edetabelisse. Kohutavalt palju erivajadusi õndsaks kohaloluks. Loodus on juba loodud harmooniliseks ja igasugune muudadus tekkib alles muljondiku aastapügala skaalal. Veidra kõrvalnähuna on see indiviidi pidev pusserdamine loonud võime evolveeruda eluaja jooksul. Kaktusele ju ei tee Vabariigi aastapäeval miinimuumniiskuse tasu eest selgeks sinilill olla. Meie aga võime end minetada lugematuil viisil kui vaid kunagi annaks kellegist parem olla. Eriti ebainimlik on kui kellelegi antakse kätte alusetu soosing. Lotovõit või kaotsis lembus. Tulem ilma sellega kaasneva arenguta on määratud põruma. Kuid juba globaalset mõõtu võtvad käkerdused on täiesti normaalsed - oleme ju siin planetaarses limbos ennast kaotamas.