Tavalises maailmakäsitluses on mõningad seigad, mida me millegipärast ei kipu kogema. Eeldatakse, et maailm on tõepärane. Et kindel võib olla vaid teduslikus tõestatuses. Kuid kas teadmisel esineb ka selgepiirilisi puudujääke? Teadus on mõjuga kindlaksmääratud struktureeritud reageeringute kogu. Kordaminekukunst. Ideoloogiline jaht ja sõda. Tedus on padumaskuliinne maailmavaade, millega käib kaasas ka võimu kuritarvitus. Ainuõigsuses ei arvestata enda tuletatud protsessi - dihhotoomiaga. Miski saab samaaegselt olla mitmeti jaotatav või mõistetav ilma ühegi dominansita. Näiteks temperatuur saab samaaegselt olla nii Celsius, Fahrenheit kui Kelvin olemata ainult üks või nende kooslus. Väita aga, et kõik on igatimõisteav, ei ole ju samuti eriti analüütiline. Ometi teadlased ja skeptikud teevad seda kogu aeg eeldades juhuse olemasolu. Kui meil tõesti oleks selline supervõimas ükstapuhamis siis miks sa küündimatu pole veel omandanud selle mõjutatamist alati olema vajadusele vastav? Selles seisneb eksistentsi paradoks - miks maailma tekkemehhanismi pole oma keskkonnas võimalik üheselt mõjutada? Kahtleja õigsus on alati kaheldav. Kuid, kui arvesse võtta ka tõeusundi olemasolu ahistavad aspektid? Et resonantsi on vaid piiratud hulgal milles iga radikaalne loogikakübe on mõjutegur? Kumb on siis kindlam arvamus - diktatuurlik tõde või võimaluste perspektiivikus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar