Herbert - We're In Love
Kinnisidee. Hoiab tühisel hinge sees. Peletab natukesekski luupainajaliku reaalsuse eemale. Aga tõesti, kui tõenäoline on sellest püüdluste väärpeeglist edukalt välja tulla? Äkki ei olegi enam elu kastis. Kisub proportsioonid kõik puha mööda. Stalgid kogu aja tüdrukut, nägemata, et ta on siinne kõige tühisem tegelane. Kuripahal on vaja ikka hari punaseks ajada, patrates süübimatult, et ta ei olegi ikka õige inimene. No kus see kõlbab. Ameerikas ollakse ikka ise maailma naba. Korraltatakse mingi isehakanud keigariga kohtlasi sissetunge võõrriikidesse ja antakse sealsele rangele, trobikonna imevidinaid välja töödanud, ennastpõletavale teadurile lihtsalt lõuksi.
Nii nagu Inglourious Basterds raiskab ka Cap. oma vahvad sõjapropakanda ideed suuresti tühja. Naeruväärse kostüümi ja hüüdnime põhjendatus on siin asjalikum kõigist koomiksifilmidest. Samas jääb aga kõik ka väljaspool lavalaudu emotsioonituks ja teatraalseks. Film ei panusta ühelegi püsititatud teemale - ei ütle midagi sõjakajastuse ja tegeliku olukorra erinevusest, karakterid on liiga õõnsad et olla oodiks siirusele ja naivismile, panusteta karikatuurne madin jätab külmaks ja diselpunk on ka pigem hallilt järjekordse jäljendusena sees. Igatsen Paul Verhoeveni ulmesatiiri geniaalsust.
