reede, 8. jaanuar 2010

The Lovely Bones

Ilmus: 2009
Stiilid: Crime, Drama, Fantasy
Hinne: 5/10

End Process. Ja mis juhtub? Programm sulgub, kaotab kõik viimasest käivitusest töödeldud info ja jääb uue infotöötlusringi ootele. Jah, vahel jookseb keskkond kokku just siis kui Haldajal on hädasti vaja enne taaskäivitust midagi kindla programmiga seotut valmis saada. Käivitatakse terminali kaudu operatsioonisüsteemile enamasti nähtamatu ja veidrate asjadega hakkamasaav tegum. Sellised nähtused on suurepärane võimalus pajatada eksistentsi piiritagustest. Kahjuks aga kasutavad küündimatud kunstnikud seda kõigest lihtlabase hirmutajana, kuigi sellest võiks valmis saada maailma parima müstilise thrilleri.

Aga ei. Peter Jackson oskab tarkade tädide bestsellerite kaudu rääkida, et teglikult jäädakse desktop wallpaperite vahele trippima. Piilutakse piidri kombel, millega lähedased programmid toimetavad. Ja kõik toimub teismelise tirtsu mõttemaailmas! Kui sellest veel küllalt pole, ära unusta, et ta on hüljanud oma vaatajaskonna - truud nohikud. Ja splatter'i ning fantasy asemel loob ta nüüd nagu kord James Cameron ja Darren Aronofsky naistele tülgastavaid "tundekaid". Vaata parem ära The City of Lost Children ja Pan's Labyrinth ning mõtle kui kinky ja ballsy võib fantaasia pisikese tüdrukuga olla.

Võtmesõnad:
Peter Jackson
Mark Wahlberg
Rachel Weisz
Susan Sarandon
Pedophilia
Afterlife
Existence
CGI Porn

3 kommentaari:

  1. Kas tõesti nii kehva? Meenutaksin, et Jackson on ühe pisitüdrukute filmiga juba ammu hakkama saanud - "Heavenly Creatures" nimelt - ja see oli küll nii kinky kui ka ballsy, kui nii võib öelda. Siiani pole Jackson mu meelest veel ühtki päris kehva filmi teinud, ootan ikka huviga "Luude" kinnojõudmist (19.02.). Cameroni naistekas on ilmselt "Titaanik", aga Aronofskyl? Ega ometi "Fountain"? Küsin, sest pole pole kõiki Aronofsky asju näinud.

    VastaKustuta
  2. Peter Jackson on terve teose üles ehitanud ilmutusele, et päris algul üsna selgelt surnud tüdruk läbib "coming of age" kadaliku, et filmi lõpuks ikka suudaks leppida oma surmaga. Misikt maailma arengule tähtsat tal siin pooleli ei jäänud, et tal poleks võimalik edasi siirduda ja annaks kahe ilma vahel manguda eluülesande teiste poolt täitmisest. Ühtegi põnevat seika manala masinavärgist välja ei pakuta. Pigem vastupidi - filmi nautimiseks pead sa uskuma, et see ongi ainus maailm (nn. "hinge-häviaja") või olema lihtsalt hellitatud tatikas, kes arvab, et terve eksistents koosneb vaid tema kapriiside rahuldamisest. Nii mõjus film mulle farsina. Thrillerina ta ei tööta, sest me teame tüdruku surmast ja kes on mõrvar. Draamana ka mitte sest suurem osa perekonnast täidab vaid episoodilisi rolle ja kui lahkumise mõjud hakkavad tegelastele kohale jõudma hakkatakse karikatuurselt käituma ja lasevad sellest liinist hoolimisele ka vee peale. Ole siis hoiatatud ja ma väga ootaks, et keegi seletaks ära mida Peter Jacksonil oli selle filmiga öelda.

    The Fountain jäi mulle samamoodi võõraks. Olid küll toredad terminid õhus nagu surematus ja elupuu aga tal polnud miskit nendega seotut pajatada. Lihtsalt paatos ja efektid. See mind ei köida - emotsioon on puudu! Ta oleks selle pidanud A Very Long Engagement'i taolise tegema. Või nupukama.

    VastaKustuta