Röyksopp feat. Anneli Drecker - Sparks
Olen pärit sest ajast kui väljaanded püüdsid edasi anda seda piiritagust ilu ja vahvust. Tol ideoloogilisel kevadel hakati numbreid rikastama järjejutust koomiksite ja fantastiliste õõva täis ulmetekstidega. Ja me märkasime et mõtelda on mõnus ning et meile on kõvasti liiga tehtud kõiki neid maailmu mitte kogeda lastes. Ja see aitas meil vastu hakata iganenud korrale ning võõra haardest end vabaks kiskuda. Ning need pisikesed loomesähvatused tollal toitsid meeli ja jagasid jaksu kõigile neile, kes on praeguseks mõne olulise avastuse või arenduse teoks teinud. Hiljutine tuleviku tagaajamine võibolla näitas, et kunstlikult ei anna arengut konserveerida. Progress on pidev protsess. Tuleb toetada tegijaid. Aga ei leia me enam neid visionääre kes oskasid maailma analüüsides parandada. Kaotati ära nende arengule olulised kunstid. Koomiksid on kokku kuivanud labasteks laastudeks lehe lõpus ja ulmet ei pakuta enam ajakirjanduslikult mõistliku hinnaga. Üksi olen jäänud. Mul oleks küll näiteks välja käia täiesti teostavaid vahendeid riigi elujärje muutmiseks. Aga hüüa tuult väljal. Enam ei tunnistata meil sõnu nagu loomeväärtus ja meeleköide. Ainult Inno taolist lahmimist tasub luua ja maksab trükkida. Nii ma olengi täna oma sünnipäeval väga kurb, et pole õieti kuhugi jõudnud ning kõik mulle tähtis põleb talvepimeduses säraküünlana tühja ja keegi ei saagi teada.
Palju õnne ja paremat tulevikku?
VastaKustutaAitäh, selle nimel me võitleme.
VastaKustutaJõudu!
VastaKustutaLäheb tarvis küll.
VastaKustutaKeda arvud huvitavad siis see aasta jäi mul üle 40 filmimõtiskluse ja samapalju muu teksti lõpetuseta. Mõned vast veel jõuab avalikustada aga lõtk on juba liiga suur sees ...
Just nimelt SÄHVATUSED. Kus need koomiksid nii massiliselt olid ? Mõtled Põhja Naela Aro Pede punti ja Meie Meele sabas ilmunud Kupitsat või ? Tollal pidi ootama seda närust koomiksit nagu hingeõnnistust, praegu on võimalik üsnagi odavalt osta ning tutvuda terve maailma koomiksite paremikuga - või kui moraalitunnet pole seda täiesti tasuta enda kettale nihverdada. Loed ja loovenergiat tuleb nagu putru, nii et ajab ninast ja kõrvust välja kohe.
VastaKustutaSee on loomulik, et nõukogude elanikule kellel enne midagi polnud äkitselt kõik need lääne filmid, jutud ja koomiksid eufooria esile kutsusid. Ning loomulik ka, et see vaibus kui kõik lõpuks kohale jõudis ning selega harjus (ja eriti kui lääne kapitalism ning rahakultus lõplikult ka meieni ulatus). Ajalehes koomikseid avaldada oleks suisa igand. Pandagu tänapäeval terve lehekülg postimehes korralikku koomiksit täis ning noortes ei tekiks mitte mingisugust sarnast emotsiooni kui meil sest arvutis on kordi võimsam ja kvaliteetsem valik ning väga paljud kasutavad seda võimalust ka agaralt. Pole enam defitsiiti. Ühesõnaga ulme ja koomiksi vähesust meil pole ja rusikat tuleb viibutada muude asjade suunas.
Ma siin viimati ise ka nurisesin blogis, et ulme on ropp kalliks läinud aga fakt on see, et seda on ikkagi rohkem lugeda kui nt 90nendatel oli. Raamatukogud,tuttavad ja poed varustavad korralikult.
VastaKustutaMuidugi vohab enamus asju digikujul aga (aja)kirjandust see välja ei paista veel suretavat. Kuid loome seisukohalt koomiksit enam oluliseks ei peeta. Miks? Mina küll ei oska öelda miks meil see hääbus. Mõjal maailmas on koomiksivihikud siiamaani püsinud tootmises. Mul oleks küll uhke tunne kui suveniiripoodides oleks Vene matrjoska ja Läti puulusikate vahel lõpuks saadaval ingliskeelsena kena värviline Tulipoisi lauaraamat.
VastaKustutaMina ei saa ikka aru mis siin hääbuda oli ? Eestis pole mingit massilist koomiksivihikute tootmist kunagi olnud. Ei avaldatud seda Tulipoissi või Rahutuid aegu tollal vihikuna ka. Miki hiir ja Asterix olid peamised asjad mis ilmusid, lisaks veel mõned üksikud eksperimendid (Fantoom, mingid muumide koomiksid etc) mis arvatavasti surid välja sest, et kasumit ei tootnud. Mida meil ise niiväga toota olekski? Eestis on/oli vaid paar üksikut autorit. Välismaalastele julgeks neist näidata ainult ehk Olimar Kallast. Viimase lood muide äsja ilmusid kenas suures kogumikus. Ajakirjades mingit massilist koomiksite uputust ei olnud, kvaliteetseim koomiks mis läbi aegade on Postimehes ilmunud oli "Must auk", Põhjanaelas ilmus palju sellist kaheldava väärtusega omaloomingut mis juba toona tundus suht saast (ala see kolm kaptenit, raudkangidega peksmine jms lapsikused). Paranda kui eksin aga Tulipoiss ilmus siis kui ajakirja nimi oli veel Pioneer ja seal piuneerides niipalju kui olen lapanud tuli üks pikem koomiks (va need ühe lehelised stiilis komnoored tabasid agendi) kord viie aasta tagant.Nooruse Peerukott tõlgiti lihtsalt soomest, seda saad neti kaudu endale ka osta. Kõige rohkem on mul kahju, et Meelis Kupitsa asju pole uuesti trükitud ja ta pole rohkem midagi avaldanud. Tont teab muidugi mis lugu temaga, võibolla sai lihtsalt võhm ja loominguline energia otsa. Seda asja võiks mõni ajakirjanik kunagi küll uurida.
VastaKustutaAga nende Mikide ja Muumide trükikõlblikusega on suhtumine jah nagu igalpool mõjal - kõlbab ainult lastele lugeda.
VastaKustutaMuumisid ei mäleta aga see Miki kõlbas tõesti ainult väiksena lugeda. Praegu loen rohkem Sandmani ja Scalpedi laadseid asju ning mangat näiteks Battle angel Alitat.
VastaKustuta