Modeselektor feat. Thom Yorke - The White Flash
Kõige parem osa tsükli juures on selle avastamine. Tihti sa ei teagi mis kõik sind endaga põhja kisub. Näiteks lähedased või tuttavad. Lased meeleoluks põneva kompositsiooniga emotsionaalset muusikat ja siis mõni tuttav leiab, et ma peaks hoopis Sky Plus'i käima panema. Molli hakkan sellise solvangu eest edaspidi andma. Või siis lähedane suutis jälle mind hingepõhjani ära heidutada öeldes, et ma peaks selle filmitegemise mõtte peast viskama. Korragi hakkavad asjaolud paika loksuma, mis sellest et keegi pole suvatsenud mitte ühesgi detailis kaasa mõelda ega mailile vastata või sõbralikult vähemalt innustada hakkama saama, kui tõesti aidata ei oska. Mõni selle blogi juhulugeja teab must rohkem kui mitukümmend aastat koos olnud perekond. Pole siis ime, et miskit, peale mõningate blogipostide, pole valmis veel saanud.
Ela siis sellises suurepärases arengukeskkonnas, kus koolist saad kaasa vaid tagakiusamismälestused ja teadmise, et kõik need närakad ammu juba vahvalt naitunud. Paneb elu ikka perspektiivi küll. Sind on vaja ainult jookide väljategemiseks. Ma naljapärast vajutasin see aasta suhtusvõrgustikes sünnipäevakuvamise välja. Kellegil ei olnud meeles. Mitte, et mulle need tähtpäevad korda läheksid. Aga see on lihtsalt nii kohutav raiskamine. Nagu kõik need kunagised peoleminekud ja loll-loll mõte, et kunagi leiad endale eluarmastuse. Miski ei vasta kunagi su ootustele. Saad sa siis pahaks panna kui selle kõik läbi elanud peategelane pühendab ennast jäägitult mõnele kohtlasele mõjule?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar