Yes Man

Ilmus: 2008
Stiilid: Comedy
Hinne: 4/10

Kultused teevad kaitsetu meelega kohutavaid asju. Seansi käigus sirutuvad tasahilju välja nähtamatud kombitsad mis surutakse kogeja meeltesse ning hakkavad seal asuvat halli ollust taignana ümber vormima.  Ohvritest tambitakse välja kogu analüüsi ja otsustusvõime. Järele jääb kõigega nõus olev tainas, mis laseb ennast liidri suva järgi küpsetada ning lõpuks heidetakse tema lõugade vahele. Nii juhtus Jim Carreyga, kes läbi selle kohutavalt keskpärase filmi kraabib alandliku kratina stuudiobossidele mammonat kokku ja sama saatust kogesid pea kõik filmiarvustajad kes peale antud teose nägemist lahvisid hinnanguks hämmastavaid hindeid.

Filmi äranäinuna saan ma aru küll, miks lavastaja soovis filmi peaosadesse Jim Carreyt ja Zooey Deschanelli. Sobivad ju mõlemad ilusti animatsiooni-laadsesse mängufilmi - üks oma joonistegelastele sobiva kehahuumoriga ja näovenitustega ning teine anime-laadse väljanägemisega. Aga kogu ülejäänu motosõidukite ühel rattal ringiveeremine ja kõrvaltegelastest ülesõitmine ning olukorrale vastavate ametite väljamõtlemine ei avaldanud küll muljet - häbi hakkas. Euroopas oleks sellise temaatikaga saanud korraliku dramedy, kus oleks ausalt näidatatud kui putsi sellised asjad inimese keeravad. Aga Ameerikamaal ei tohi ju maimukestele nii kohutavaid sõnumeid filmi panna, pista vaid käkile mõni kõigil nähtud filmi vihje sisse ja MTV-põlvkond on muljetega mäel. Näha, et kõik on omadega puntras.

Võtmesõnad:
Jim Carrey
Zooey Deschanel
Fucking
Cult Worship
Identity Crisis